Aiavalgustus toidab ilumeelt

Ülle Grishakov 14. september 2001, 00:00

Kui suur peaks üldse olema aed, mis lisavalgust vajab? Vastus on, et nii suur kui ka väike aed. Sama küsimuse võib püstitada ka eluruumi valgustuse kohta ? siis ei arva keegi, et väikeses korteris peaks leppima ainult ühe pirniga laes.

Sageli tunnevadki aiaomanikud vajadust ainult funktsionaalse valgustuse järele. See tähendab, et sissesõidutee ja peasissepääs vajavad valgustamist, sest muidu on krundil raske liikuda. Puudust tuntakse ka kaitse või hirmutamise eesmärgil aeda paigutatud valgustitest. Need süttivad liikuva objekti peale ja annavad pimestavat valgust. Sellised valgustid lahendavad küll olukorra, kuid ei tekita aias mingit meeleolu.

Ideaalne on, kui aiavalgustusele mõeldakse juba ehitustööde käigus. Kaabli- ja ühendustööd peaks ära tegema enne haljastustööde algust. Pärast muru ja taimede istutamist toob uute kaevetööde tegemine kaasa palju ebamugavusi.

Maa-aluste juhtmete paigaldamisel kehtib põhimõte, et nad peaksid olema vähemalt 60 cm sügavusel. Madalpingel töötavate valgustite juhtmed võivad asuda maapinnale lähemal, samuti on madalpingel töötavad valgustid õues tunduvalt ohutumad.

Õue paigutatavad valgustid peavad olema kindlasti ilmastikukindlad ning sellekohast märget tuleks ka tootelt otsida.

Kui aeda on ette nähtud palju valgusteid, siis on mõistlik nad ühendada eraldi vooluringi. See annab võimaluse neid vajadusel sisse lülitada ja osa valgustust maha võtta.

Kõige olulisemaid valgusteid peaksid saama juhtida programmkella või hämaralülitiga. Nii on alati pimeduse saabudes võimalik sõita valgustatud õue. Samuti on hommikuti muretu, sest valgustid lülitavad ennast ise välja ja ei jää kogu päevaks põlema.

Vahel valitakse valgustite lülitamine liikumisanduri abil, sellisel juhul mõjub valgusti pigem häiretulena ja ei tekita hubast aiamiljööd. Liikumisandur on aga kindlasti parim võimalus säästa raha elektriarvete maksmisel, kuna valgus põleb väga lühikest aega.

Valgustite valikul tuleb hoolega kaaluda nii rahakoti sisu kui ka valgustite disaini. Odavad valgustid võivad küll oma hinna poolest olla ahvatlevad, kuid sageli on nad üsna suure soojakiirguse ja piiratud ilmastikukindlusega.

See, millise disainiga valgusti valida, oleneb sageli nii maja arhitektuurist, aia kujundusest kui ka kogu krundi või piirkonna miljööst. Kui krundil kasutatakse nii seina- kui ka pollarvalgusteid, oleks hea need valida ühest sarjast.

Valgustite hinnad ulatuvad mõnesajast kroonist kuni kümne tuhandeni. Kvaliteetseid valgusteid saab firmadest, mis müüvad kataloogikaupa. Enamasti on kohapeal ka näidised, millega saab tutvuda. Valgustite tarneajad on alates kolmest nädalast.

Originaalvalgustite disaini eeskujuks võttes on võimalik mõnest kataloogist leida ka odavamaid analooge, kuid kindlasti on odavad valgustid valmistatud plastmassist.

Viimasel ajal on valgustuses hakatud enam kasutama varjatud ja süvistatud valgusteid. Selline valgustamise moodus on pretensioonitu, kuna mängib ainult valgus ja valgusti kui disainielement siin enam kaasa ei räägi.

Süvistatud valgusteid saab edukalt kasutada näiteks auto sissesõiduteede, suurte puude, müüride, võreseinte ja teiste aiaelementide väljajoonistamiseks.

  • Süvistatud valgusteid saab edukalt kasutada nii auto sissesõiduteede, suurte puude kui ka müüride, võreseinte ja teiste aiaelementide väljajoonistamiseks. Süvistatud valgusti klaaspinnal on temperatuur nii kõrge, et sinna sadanud lumi seal ära sulab. Seepärast pole vaja karta, et talvel neist valgustitest kasu pole. Tee sisse paigutatud valgustid kannatavad koormust kuni 5000 kg, soovitaksin need valida metallist kattega. Sel moel satub rohkem valgust teele ja see ei haju lihtsalt õhku.

  • Pollarvalgusti on kõige levinum valgustitüüp, mida võib kasutada nii teede ja platside valgustamiseks kui ka istutusala sees taimede valgustamiseks. Madalamad pollarvalgustid on 20 cm kõrgused, kõrgemad kuni 1,2 meetrit. Vastavalt pollari tüübile ja kõrgusele on ka valgustatava ala suurus ning kuju väga erinevad. Traditsioonilised pollaritüübid on majakast ja laevavalgustitest inspireeritud valgustid ning keravalgustid. Viimasel ajal on moekate valgustite disain liikunud eelkõige saledama joone poole. Domineerivad materjalid on roostevaba metall ja puit. Roostevabast metallist valgustid meenutavad sageli tõrvikuid või hambaarsti vaatepeeglit. Ökotrendi valgusti on sageli roostetanud metall- või malmvalgusti, mille jalaosa võib olla puidust. Moes on ka jaapanipärased ribavalgustid, mis sobivad eelkõige modernistliku arhitektuuri juurde.

  • Postvalgusteid kasutatakse koduaias harvemini, kuna nad sobivad eelkõige suurtele kruntidele. Posti kõrgus peaks olema 1,7 kuni 3 meetrit.

  • Teisaldatavad valgustid on eelkõige mõeldud istutusalade sisse. Nende jalg ei ole statsionaarselt maapinda kinnitatud, vaid väikeste piikide abil on neid lihtne pinnasesse suruda. Teisaldatavad valgustid on valdavalt madala pingega ja ei ole nii ohtlikud. Vastavalt sellele, mis on peenras parasjagu dekoratiivne, saab valgust just nendele taimedele suunata. Taimede läheduses ei ole soovitav kasutada pirne, mis lähevad põledes kuumaks.

Peale valgusti vajame ka valgusallikat ehk pirni. Osades valgustites sobib kasutada erinevaid pirne. Siis tuleb valik teha lähtuvalt vajadusest, valgustugevusest, hinnaerinevusest ja valguse värvist.

Laias laastus jagunevad valgusallikad hõõglampideks, halogeenlampideks, elavhõbelampideks ja kompaktlampideks.

Kõige vähem peab vastu tavaline hõõglamp. Kuigi hõõglambi hind on kõige madalam, kulutab lamp palju elektrit. Pikemas perspektiivis kujuneb hõõglambi kasutamine kallimaks. Hõõglambivalgus on soe kollane ja seega ei muuda ta looduse tegelikke värve.

Kompaktlambid on oluliselt kallimad, kuid ka töötamise aeg on ligi 10 korda pikem kui hõõglambil. Nad kulutavad ka 80 vähem energiat, nii et algselt suuremad kulutused tasuvad ennast ruttu ära.

Halogeenlambid on natuke pikaealisemad kui hõõglambid, kuid vähemkestvad kui kompaktlambid. Ka on nende valgus külmem kui hõõglambil. Enamik halogeenlampidega töötavaid valgusteid vajab trafot, mis vähendab pinge 12 voldini.

Elavhõbelampide eripäraks on see, et nende süttimine võtab aega. Tänapäeval võib elavhõbelampide seast leida nii sooja kui külma valgusega valgusallikaid. Külma valguse puhul on oht, et looduslikud värvid kaotavad oma õige tooni.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:08
Otsi:

Ava täpsem otsing