Edu tagab julgus ja kõrge eneseusk

Urve Palo alustas Isover Klaasvillas kaheksa aastat tagasi sekretärina, nähes esmakordselt faksi ja suurt mobiiltelefoni.

Ometi püüdles ta juba toona märksa kõrgmale, kirjutades ülikooli diplomitöö organisatsiooni strateegilisest juhtimisest just Isoveri näitel. Sellest ajast alates on ta firmas vastu võtnud mitmeid väljakutseid ekspordi- ja reklaamijuhi kohast kuni tänase juhipositsioonini välja.

Kui ülikooli III kursuse lõpetasin, oli vaja praktikale minna. Tuttav soovitas äsja loodud firmat AS Klaasvill. Kosteti ka paar sõna minu eest ? ja nii asendasingi suvel kaks kuud sekretäri. See oli huvitav aeg ? faksi kasutasin esimest korda ja ka suurt kastikujulist mobiiltelefoni.

Kui sügisel ülikooli tagasi läksin, siis teine poolaasta tuli hakata diplomitööle keskenduma ning soovitavalt pidi teoreetiline osa haakuma praktikaga. Nii töötasin pool aastat ASis Klaasvill abiraamatupidajana ning kirjutasin samal ajal oma diplomitöö organisatsiooni strateegilisest juhtimisest.

Pärast ülikooli sain huvitava tööpakkumise ? hakata organiseerima motelli rajamist. Sellega tegelesin umbes aasta, aga projekt takerdus rahastamise taha. Et mul olid säilinud ASga Klaasvill head suhted, siis oli võimalus tagasi minna ning vanalt kohalt jätkata. Õige pea tehti juba ettepanek hakata tööle ekspordijuhina, kelle ülesandeks oli koordineerida eksporti Läti ja Leedu turule. Paar aastat hiljem eksport vähenes (müügiesindused Lätis ja Leedus iseseisvusid) ning samal ajal konkurents siseturul tihenes. See tingis vajaduse sihikindlamaks turundus-ja reklaamitegevuseks, mida asusingi koordineerima.

Pärast endise juhataja lahkumist meie sõsarfirma AS Baltiklaas etteotsa 1999. aastal, tehti mulle ettepanek kandideerida firma sisese kandidaadina ASi Isover?Klaasvill juhataja kohale.

Teadlikult küll mitte, kuid olen alati püüelnud suurema otsustusvabaduse ja vastutusega töö poole. Kõik ametikohad on olnud vajalikud etapid minu elus, aga praegu, kus ma töötan juhina ? olen leidnud töö, mis pakub mulle jätkuvat motivatsiooni. Arvan, et olen salamisi, endalegi teadvustanud, sinna suunas sammunud ? vaadates kasvõi diplomitööd juhtimise alast teemat

Tüüpiline on see, et tulen 8ks tööle. Esimese tunni sehkendan omaette ? vaatan päevaplaani, sorteerin e?posti ning suhtlen kolleegidega. Järgneva tunni kulutan tavaliselt e?kirjadele vastamisele ning kohtumisteks valmistumisele. Kümnest hakkavad planeeritud koosolekud ja kohtumised firma sees või väljaspool, mis tihti kestavad tööpäeva lõpuni. Siiski püüan tüüpilisse päevaplaani mahutada ka aja firma töö planeerimiseks ja analüüsiks, kuid kahjuks see aeg kaldub tihti olema juba õhtune.

Üldiselt on ta alati mind minu otsustes toetanud. Pidasin temaga tõsiselt nõu ka enne, kui firma juhataja koha vastu võtsin.

Algusaastal töötasin tihti ka puhkepäevadel, kuna esialgu nõudis tööga hakkamasaamine tõsist pingutust ja palju aega. Vajadusel töötan nädalavahetusel ka praegu, aga reeglina on puhkepäevad siiski enda, kooli ja pere jaoks.

Kas neid ongi? Pigem vastupidi, naisjuhid peavad autoriteedi saavutamiseks kindlasti rohkem pingutama. Naiste eeliseks võiks olla see, et nad on loomult rohkem suunatud meeskonnatööle ning kommunikatsioonile.

Ise arvan, et erinen oluliselt. Tööl nõuan kolleegidelt ja endalt pühendumist ja aktiivsust ning tahan olukorrast ülevaadet omada. Kodus tahan jälle, et aktiivsem pool oleks mees ning mina ei peaks enam nii palju pead murdma. Samuti ei karda ma kodus haavatav ja õrn olla.

Arvan, et olen mõlemat vastavalt olukorrale ja vajadustele. Üldiselt tulevad otsused läbi ühiste arutelude, siis on neid hiljem ka lihtsam ellu viia. Samas üritan vahet teha, millal on vaja meeskondlikku otsustamist ja millal on õigem ainuisikuline otsus.

Otsustusvabadus on tegelikult väga suur. Tegevusstrateegia ja -poliitika tuleb ikka endal välja töötada, paberile panna ja nõukogu ees kaitsta. Kui on arukad ettepanekud, siis lähevad need ka reeglina läbi ? omanike poolne usaldus on õnneks piisavalt suur.

Nõukogu tuleb kokku 3 korda aastas ning siis annan aru, kuidas läheb.

Kuna meie emafirma Saint?Gobain on börsiettevõte, siis igakuine aruandluse pool on meil loomulikult üsna mahukas ja range.

Julgus, kõrge eneseusk ja vastutustunne. Mulle meeldivad inimesed? suhtlemine ja selle analüüs. Olen üritanud ennast ümbritseda tarkade inimestega, hea on, kui nõu järele ei pea kaugele kõndima. Samas üritan ka ise pidevalt areneda ja õppida ? ma ei armasta ?seisvat vett?.

Arvan, et Tartu kesksest firmast Tallinna keskse arendamine on olnud õige otsus, sest umbes 60% Eesti ehitustegevusest käib ikkagi pealinnas ja selle ümbruses.

Arvan, et igasugune koolitus on alati positiivne ning jälgin, et firma töötajad saaks regulaarselt täiendkoolitust. Koolituskava koostamisel arvestan nii firma üldiseid arenguplaane kui ka iga töötaja individuaalseid soove ja vajadusi. Plaanidesse mahub igal aastal kindlasti üks ühine meeskonnatreening.

Internet on minu jaoks suhteliselt avastamata maa. Seevastu on mul kodus palju juhtimisalaseid raamatuid ja neid ma jõudumööda loen.

Minu kui juhi arengus on olnud tähtsaks figuuriks meie firma endine juhataja Tiit Raud. Kui tulin siia kaheksa aastat tagasi sekretäriks, olin noor ja kogemusteta ning mul on olnud õnne, et sain oma esimese ülemuse endale eeskujuks seada.

Erinevaid teid pidi ? oleme kasutanud CV Online?i, korraldanud avalikke konkursse ja ka tuttavate tuttavate kaudu. Vanima ja noorima töötaja vanusevahe on meil 38 aastat.

Autor: Õnne Pärl