Tagapingipoliitika ehk kes keda petab

On kurb, kui rahvuslik-liberaalsete jõudude valitsusjuht ei taha rahvale oma poliitikast avameelselt rääkida, veel vähem seda arutada, vaid eelistab asju karlvainoliku salatsemisega lahendada. Kui see jätkub, on tagapingipoliitikutelt oodata ilmselt uusi huvitavaid seaduseelnõusid.

Mäletame, et kui valimisseaduses saadikutele kehtiva keelenõude kaotamise ettepanekuga taas suure kiiruga lagedale tuldi, oli peaminister parajasti USAs NATOga liitumise seisukohalt tõenäoliselt kaalukatel kohtumistel. Sealt naasnuna kinnitas peaminister televisioonis, et antud keelenõude kaotamise probleemil pole NATOsse astumisega vähimatki seost, küll aga olevat seda vaja OECDga lõpparve tegemiseks.

Nüüd aga parteikaaslastele saadetud sisekirjas seostab lühikese ajaga metamorfoosi läbi teinud peaminister selle küsimuse lahendamise kõige otsesemalt NATOsse pääsemisega ja ähvardab vastasel korral Vene ohuga.

On huvitav, miks on vaja rahvusvahelistesse organisatsioonidesse astumise tingimusega vassida ja kust on järsku välja võetud Vene oht, millele näiteks välisministeerium pole viidanud.

See muidugi ei tähenda, et Venemaa-poolset survet ei oleks. Ajal, kui Venemaa kiirustab maailma kaubandusorganisatsiooni, mis USA hinnangul on tõenäoline 2002 ja mis lahendaks aastaid veninud topelttolliprobleemi, on äkitselt ilmunud päevakorda topelttollide kaotamine kirikuvarade vastu.

Eesti suurettevõtjate assotsiatsiooni surve selles küsimuses on valitsusele kõvasti kasvanud. Järelikult jääb oodata tagapingipoliitikutelt uut seaduseelnõu, mida peaministrilgi põhjust kiita idasuunalt pingete mahavõtmise pärast. Kõik ju ühise heaolu ja rahva huvides.