Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Riigihangete keskus ehk jalgratta leiutamine
Aeg ajalt on Äripäevas ilmunud artiklid riigihangete keskuse (RK) loomisest ja sellega seonduvatest küsimustest. Teema jätkuks tahaksin siin väljendada mõningaid mõtteid.
Aprillist jõustus uus riigihangete seadus (RS). Uus seadus sätestab palju täpsemalt piire ja tingimusi, mille raames nii ostja kui pakkuja võivad tegutseda. On kadunud kahemõttelised ja segased määratlused, mis varem võimaldasid tunnistada võitjaks suvalise osaleja või kui isiklikud huvid kellelgi mängus, siis ühe ja ainukese. Plusspoolele võiks paigutada ka ühtse hangete nomenklatuuri klassifikatsiooni, mis ühtib Euroopa klassifikatsiooniga. Tubli.
RK loomise mõte iseenesest ei ole halb kuid mõttekus ja säästlikus on küsitav. Nagu kuulda on olnud plaanitakse sinna palgata 2-5 töötajat, mis on töökohtade loomist arvestades positiivne ja säästlikkuse kohalt küsitav. Siiani ei ole kajastatud ega räägitud RK tööst ja tegutsemise reglemendist lähemalt.
Millest ja kuidas peaks selle keskuse tööst kujunema sääst riigile. On mainitud küll kütuste, pastakate, paberi ja mitmesuguste teenuste ostmist. Ei midagi kindlat ja üheselt mõistetavat. Enda kogemusest võin öelda, et õnneks on paljud ostjad ja pakkujad aru saanud abi-konsultatsioonide olulisusest. Paljud ei ole siiani kursis uue RSiga.
RK loomise eesmärk on üllas ja aus. Hankida optimaalse ja parimate tingimustega kaupu ja teenuseid, mida vajatakse mitte ainult ühes omavalitsuses või asutuses. Esimene küsimus RKga seoses, mis üles kerkib on: kas ja kellel on üldse olemas mingi ülevaade selle kohta kui palju nt omavalitsused kulutavad paberile, pastakatele, kütustele ja muule. Enne kui mingit keskust luua, tuleks teha selgeks allüksuste vajadused ja kulutused.
Lahendusena pakuksin välja väga lihtsa võimaluse. Kui kõrgemal tasandil valitaks välja näiteks meie ettevõte, siis meie oleksime valmis välja selgitama näiteks maakondade lõikes omavalitsuste vajadused ning nendele andmetele tuginedes saaksime juba teostada ühtse hanke kõigi maakondade tarbeks. Teenuste osas annaks samuti edendada ettevõtlust nii, et see oleks kasulik ka omavalitsustele. Kui näiteks omavalitsusel on vaja osta mingit teenust ja maakonnas on vastaval alal ettevõttteid ning võimalusi teostada vastavat teenust, siis omavalitsus võiks kutsuda pakkumisele ennekõike nö. oma ettevõtjaid. See tähendaks, et regiooni inimesed saavad tööd, maksud laekuvad kohalikule võimule ning igati kasulik mõlemale poolele. On see regionaalpoliitika?
Kokkuvõtteks tahan öelda, et ei ole vaja tegeleda jalgratta leiutamisega. Pean silmas RK loomist. Milleks suurendada riigiaparaati?