Vaated ja tulumaks

Proportsionaalse ja progresseeruva tulumaksu kohta on Eestis juba piisavalt palju räägitud, ent teema ei ole muutunud karvavõrdki vähem aktuaalseks. Usun, et vaidlused mõlema süsteemi eelistest ja kahjudest jätkuksid ka siis, kui läheksime üle progresseeruvale astmelisele tulumaksule, millele avaldas hiljuti toetust lisaks Keskerakonnale üks MIR-koalitsiooni juhtfiguuridest.

Probleemi juur peitub ilmselt erinevates maailmavaadetes. Vasakpoolseid ideid propageerivad poliitikud (võimalik, et sageli endale selgelt teadvustamata) ?näitavad näpuga? samas suunas, kuhu vaatasid eelmiste sajandite sotsialismi ja kommunismi ?isad?, kui nad kirjutasid traktaate proletariaadi ekspluateerimisest kapitalistide poolt. Võtta rikka taskust ja panna vaese taskusse tundub ka praegu olevat kõige lihtsam viis ?sotsiaalse võrdsuse? kehtestamiseks.

Sõltumata sellest, kas riigis kehtib proportsionaalne või progresseeruv tulumaks, absoluutarvudes maksavad rikkad ikka rohkem. Ent progresseeruva tulumaksu pooldajate põhiargument on väide, et rikastel on olemas võimalus maksta veelgi rohkem, võrreldes sellega, mida nad maksavad proportsionaalse süsteemi tingimustes. Ka need väited ?lõhnavad? ammustest aegadest tuntud hüüdlause ?igaühelt tema võimete kohaselt?? järgi.

Ka rõhutavad progresseeruva tulumaksu pooldajad sellele, et vaestel kulub suurem osa tulust (või hoopis kogu tulu) primaarsete vajaduste rahuldamiseks. Kuid selline vaesuse olemus ongi! Riiklikul tasandil püütakse seda aspekti progresseeruva tulumaksu süsteemi regulatsiooni kaudu vaestele heastada ja heastamise allikas on rikkad.

Selle lähenemisega võideldakse rikaste vastu, kuigi peaks võitlema hoopis vaesuse vastu (kas meenub miski 20. sajandi alguse Nõukogude Venemaa ajaloost?). Teiseks, mõned teadlased käsitlevad progresseeruva tulumaksuga süsteemi sel juhul mitte kui subsiidiumit vaestele, kompenseerimaks väikest sissetulekut, vaid kui subsiidiumit äriringkondadele, kel tekib võimalus seeläbi maksta väiksemaid palku. Milleks maksta suuremaid palku, kui riik nagunii toetab alatasustatud töötajaid.

Proportsionaalse tulumaksu pooldajad toovad oma vaadete õigustamiseks fakte, et nii avalikud hüved ning teenused kui ka hääletamisõigused on võrdsed kõigi jaoks, sõltumata panusest riigi kui süsteemi ülalpidamisse. Rikaste panus on aga absoluutarvudes suurem nii proportsionaalses kui ka progresseeruvas süsteemis. Võib tunduda, et eksisteerivas olukorras sotsiaalne võrdsus juba on tasakaalust väljast ja astmeliselt progresseeruva tulumaksuga on võimalik seda tasakaalust aina kaugemale viia.

On loogiline, et rikaste iga seaduslik ja ebaseaduslik samm maksude optimeerimise suunas ei tekita ainult otsest kaotust riigieelarve vähenevate maksutulude näol. Makromajanduslikul tasemel on tegemist veelgi suurema probleemiga, kuna optimeerimisele suunatakse ressursid (aeg, raha, intellektuaalne potentsiaal), mida saaks kasutada mujal, tõstes sellega majanduse üldist produktiivsust. Proportsionaalse tulumaksu süsteemis on lahendatud üks kahest progresseeruva tulumaksuga süsteemis eksisteerivast küsimusest ? kuidas kajastada ametlikud tulud legaalselt või illegaalselt nii, et need oleksid maksustatavad madalama tulumaksu määraga, ja teiseks, kuidas mitte näidata ametlikke tulusid. Õigemini ei ole see mitte lahendatud, vaid proportsionaalses süsteemis esimene küsimus lihtsalt ei eksisteeri.

Kuigi Eestis ei ole astmeliselt progresseeruvate tulumaksumäärade süsteemi, on meil tegelik tulumaks siiski progresseeruv. Mida rohkem teenime, seda rohkem tulumaksuna protsentuaalselt maksame. Seda põhjustab kehtiv tulumaksuvaba miinimum 12 000 kr aastas ehk 1000 kr kuus (vt tabel). Tegelik maksumäär on selles tabelis makstava tulumaksu ja brutopalga jagatis.

Maailmas kiidetakse Eestis kehtivat proportsionaalse tulumaksuga süsteemi, kasutades sõnu ?lihtne, läbipaistev ja efektiivne?. Samas ei peeta õigeks süsteemi üks ühele üle võtta, kuna samaaegselt ülaltoodud väärtustega hindab ärimaailm maksusüsteemi stabiilsust. Mistahes ulatuses astmeliselt progresseeruva tulumaksu süsteemile üle minnes kaob süsteemi lihtsus, läbipaistvus ja efektiivsus, rääkimata sellest, et süsteemi muutmine tähendab selle stabiilsusest loobumist.