Pill tuleb pika ilu peale

Eelviimases Eesti Ekspressis anti stardipauk uue rehabilitatsiooniprotsessi algusele Eesti kriminaal- ja julgeolekupoliitikas. Seda tähistab siseministri Ain Seppiku lennukas intervjuu, kus ta väidab, et Eestis ei ole maffiat, ja räägib enesestmõistetavusega poliitika ja kuritegevuse seostest.

Kui võtame eesti keele sõnaraamatu lahti sõna ?maffia? kohalt, näeme, et selle definitsiooniks on kirjutatud ?vägivallale ja korruptsioonile tuginev kuritegevusühendus?. Soovitan siseministril ka vaadata. Kui tema arvates Eestis maffiat ei ole, siis jään vastupidisele seisukohale. Maffia on väga tugev jõud nii füüsiliselt, moraalselt, kui ka rahaliselt, mis suudab rahvusvahelise arusaama kohaselt efektiivselt sekkuda poliitilisse ellu ja poliitilisse otsustusprotsessi ja seda kindlasti ka Eestis. Lühidalt kirjeldades käib see nii.

Kuritegelik tööstus toodab hüperkasumeid. Selle kasutamiseks tuleb see raha kurjategijail integreerida ametlikku raharinglusse. Selleks kasutatakse väga erinevaid ettevõtluse vorme. Sageli antakse soodsatel tingimustel ?laenu? või ostetakse kokku konkurentsitult kõrge hinnaga kinnisvara.

Kuritegelike rahafondide sekkumine legaalsesse majandusse mõjutab aga otseselt ettevõtluskeskkonda, sest loob riigi ametliku majanduse väliselt ebavõrdse konkurentsikeskkonna. Sellega seoses arenevad kiiremini ja on edukamad need ettevõtjad, kes kasutavad investeeringuteks kuritegevusest saadud tulu ja fonde. Investeeringud poliitikasse toimuvad samadel põhimõtetel. Teenete vahendamiseks kasutatakse avalikkuse ees nn puhta renomeega ärimehi või advokaate. Tipppoliitikud kohtuvad ise üldiselt harva raha vahendajate ja raha tegelike omanikega, kuid Eesti on erand, mis kinnitab reeglit.

Miks kurjategijad ronivad poliitikasse? Neid ei huvita inimeste, vaid enda heaolu. Esiteks kindlustatakse poliitika kaudu endale poliitiline ?katus? jõustruktuuridega läbisaamiseks (vor v zakone), teiseks kindlustatakse olemasoleva kuritegeliku majanduskeskkonna stabiilsus juba sissetöötatud valdkondades ja kolmandaks võidetakse uusi stabiilseid turge. Näiteks investeeringud riigi infrastruktuuridesse. Kurjategijatega seotud poliitikutele omakorda on see kasulik seetõttu, et on saadaval suurel hulgal kontrollimatut raha, mida on võimalik investeerida valimispropagandasse otseselt ja kaudselt.

Kaudselt tähendab see poliitiku populaarsust suurendavaid uusi investeeringuid majandusse, loodud töökohti uutesse loodavatesse ettevõtetesse, rohkem laekuvaid makse, korda tehtud maju, avatud teenindusettevõtteid jne. Kõik see on ju tore, kuid õnnetus peitub eesti vanasõnas ?Pill tuleb pika ilu peale?. Esiteks, edu saavutatakse kunstlikult ehk ebaausas konkurentsis. Teiseks, riigi majanduskeskkond ei toimi vabaturu reeglite kohaselt ja ausad ettevõtjad ei suuda turul konkureerida, mille tagajärjel hinnad tõusevad. Näiteks kinnisvaral.

Kolmandaks, FATFi (Financial Action Task Force) andmetel, kui üle 30% SKPst kontrollib organiseeritud kuritegevus, siis riigi poliitiline otsustusmehhanism on organiseeritud kuritegevuse kontrolli all ja see suudab mõjutada seadusloomet.

Neljandaks, riigi sattudes taolisse olukorda väheneb otsustavalt selle rahvusvaheline usaldusväärsus, maine ja võimalused rahvusvaheliseks konkurentsiks igas valdkonnas. Euroopa Liidus olles tähendab see otseselt ja automaatselt vähem võimalusi ja see on oht rahvuslikule julgeolekule.

Viiendaks, lähenevad need majandusregioonid, kus aetakse sarnaste arusaamade kohaselt äri, mis Eestile tähendab varem või hiljem vene organiseeritud mõju suurenemist meie majanduse üle.

Kuuendaks tekitab küsimus, mis mõte on asjade sellise käigu korral Eesti riigil.

Ain Seppik üllatas mind ja mitmeid mu endisi kolleege väga halval moel. Artiklis jutuks olnud tegelaste suhtes on algatatud tema enda politseidirektoriks oleku ajal nii mitmeidki kriminaalasju ja uurimisi. Seppiku seisukoht, et ne poiman ne vor tähendab otseselt talle teada olevate kriminaalpolitsei andmebaaside tegeliku sisu ignoreerimist ja kurjategijate ja nendega seotud isikute renomee avalikkuse ees puhastamist.

Algatades Eesti ühiskonnas valitsuse tasemelt organiseeritud kuritegevusega seotud isikute avaliku arvamuse rehabilitatsiooniprotsessi ja rõhutades poliitikute vältimatut suhtlemisvajadust organiseeritud kuritegevusega, on selle tagajärg riigile ette arvatav.