Valimisliitude aeg on õnneks ümber

Rapla maakond astus kohalike omavalitsuste valimistega uude arengujärku. Esiteks said valimistega teoks kevadel otsustatud valdade ühinemised. Maakonna halduskaardilt kadusid Rapla linn, Märjamaa ja Kohila alev ning Loodna vald. Neljateistkümne omavalitsuse asemel on nüüd kümme valda, kolm neist ? Rapla, Märjamaa ja Kohila ? õige suured. Järgmiste valimiste eel saab öelda, kas liitumised on aidanud piirkondade arengut kiirendada. Kõik varem tehtud arvutused ja pikad arutelud seda igatahes lubavad.

Teine, võib-olla veelgi olulisem arengumootor peitub selges Raplamaa omavalitsuste parteistumises. Ainult ühes vallas ? Juurus ? ei suutnud arvestatavad erakonnad oma nimekirju kokku panna ja nii pidid olukorra päästma valimisliidud. Madalas valimisprotsendis peegeldub kõige paremini vallarahva hinnang. Täpselt nagu naabervallas Kaiuski, kus tegijaks oli vaid Rahvaliidu nimekiri ja ülejäänud kandideerijad etendasid statistirolle. Ikka on imestatud selle üle, miks valimisprotsent siin ja seal ning kogu Eestis nii madal on. Üldjuhul jäetakse selles süüdlaseks valija, kellele võimuasjad justkui eriti korda ei lähegi. Valimistulemusi analüüsides võib väita, et pole see rahvas nii passiivne ühtigi ? seal, kus oli ka tegelikult, kelle vahel valida, käidi üsna aktiivselt valimiskastide juures.

Raplamaal tekitasid valimiselevust kaks erakonda ? pika traditsiooniga Keskerakond ja uustulnuk Res Publica, kes võttis lõpuks maakondliku üldvõidu. Arvatust kahvatum oli Rahvaliidu esinemine. Pika kandidaatide nimekirja järel võinuks arvata, et ollakse arvestatav konkurent mitmes vallas, tegelikult saadi jalad korralikult maha vaid Kaius. Selle eest kogus uut poliitikat lubav Res Publica valimisvõidu koguni neljas vallas. Paraku ei tähenda see esialgu võimu juurde pääsemist. Vähemalt kahes, Raplas ja Kehtnas peavad võitjad vanade tegijate ees opositsiooni taanduma.

Kodanike valimisliitude kadumine areenilt tegi pildi selgemaks. Täpselt on teada, kes kellega käib ja kes keda silma otsaski ei või taluda. Võimu hinnates peab seda teadma. Seega oleme pika sammu euroopalikus mõistes demokraatliku poliitika poole astunud.

Autor: Tõnis Tõnisson