Maavanem ei häbene luuletamist

Lääne-Viru maavanema Marko Pomerantsi luuleharrastus on laialt tuntud. Kui Pomerants mõnel pidulikku sorti üritusel luuletuse lugemata jätab, annab see kohalviibijatele kõne- ja nurisemisainet. Aga õnneks jääb maavanem harva värsiread võlgu.

Virumaa Teataja mulluses naljakalendris öeldi välja, et 12. novembril esitleb Marko Pomerants oma luulekogu. Ja ei saanudki poeedist maaisa muud moodi, kui avaldas virtuaalse luulekogu ?Küll mina olen ikka täitsamees?.

Õieti pole Pomerants kaugeltki ainus kohalik aukandja, kes põhitöö kõrvalt kultuurilisi andeid rakendab. Mõne päeva eest kuulsin Rakvere linnavolikogu liiget Priit Verlinit kitarri mängimas ja laulmas. Väga veenvalt ? ei mingit põhjust häbenemiseks.

Ehk on see liiga julge üldistus, kuid minu arvates tegelevad kõik aktiivsed ja valitsussuutlikud inimesed ääri-veeri muusika, kirjanduse või kujutava kunstiga. Nii kohaliku kui ka riigitasandi eliidi seas leidub vähe neid õnnetuid tegelasi, kes on täiesti loomevõimetud.

Kuigi avaliku sektori ametimehi kiputakse tuimadeks praktikuteks pidama, on tegelik pilt hulga põnevam. Elu näitab, et tuim praktik võib töötada kitsa spetsialistina. Valla, linna, maakonna, ministeeriumi või mõne teise suurema eluvormi korralikult toimima võlumiseks on tarvis enamat. Karismat, kultuursust, originaalsust, eripära ? ükskõik, kuidas seda siis nimetada.

Ometi tundub, et paljud avaliku sektori aukandjad häbenevad oma andeid ja võlu. Kardavad vist, et neid ei võetaks loomingulisuse näitamise järel tõsiselt. Eksitus. Marko Pomerantsi võtavad kõik tõsiselt. Ja mitte ainult seda ? luuletustega hakkab ta aukandjate massist silma, kindlustades nõnda ka ametlikku positsiooni.

Niisiis, kodanikud aukandjad, ärge hoidke küünalt vaka all!

Autor: Vahur Afanasjev