Esinduslik kunstikogu toetab eduka firma imagot

Suurema hoo sai kunsti kogumine börsi kõrgseisu ajal, meenutab Komissarov ja toob välja aastaarvud 1995?1997. ?Kunstikogu vajadus tekkis praktilisest elust ? ehitati uus maja või kontor ning ruumiküllus ja esinduslikkuse taotlemine tingis vajaduse liita sisustusele kunstitöid,? põhjendab Komissarov ja lisab, et pioneerid kunstikogude loomisel olid pangad.

Vaal Galerii kunstieksperdina osales Eha Komissarov näiteks kunagiste Hoiupanga ja Forekspanga kunstikogude loomise juures ning avalikkuse ees kunstinäituste korraldamise ja kunstipreemiate väljaandmisega silma paistnud Hansapangal on täna põhjust uhkust tunda esindusliku 200 teosega kunstikogu üle.

Enamasti koguvad firmad eesti kunsti ning kuigi Komissarov ei taha n-ö lemmikkunstnikke nimetada, toob ta välja kunstniku tüübi: ?See on abstraktne kunstnik, tegeleb geomeetrilise või korrastatud pinnaga, kasutab minimalistlikke värvikombinatsioone. Rahulik, asjalik, glamuurne,? iseloomustab Komissarov.

Kuid pangad pole ainsad, kel kunstiga soojad suhted. Värvitootja ES Sadolini kunstikogule pandi alus juba kümmekond aastat tagasi ning Eha Komissarov möönab, et tegemist on vägagi esindusliku koguga. Omapära lisab asjaolu, et enamik töid on valminud Sadolini eritellimusel.

ES Sadolini endine turundusdirektor Enn Lohk meenutab, et kollektsiooni loomisega tehti algust juba EKE-Sadolini aegadel, mis muuseas oli endise Nõukogude Liidu esimene ühisettevõte. ?Meie Soome partnerid Ulf Rönholm ja Jan Waselius olid sügava kunstihuviga ja tegelesid kollektsioneerimisega. Kuna OYs Sadolin AB oli väike kunstikogu tekkinud, tuli neil idee, et ka Eestis võiks oma kunstikogu luua,? meenutab Enn Lohk. Kuna toona oli võimalik valuuta eest kunsti soetada, oli see ka kasulik kapitalimahutus, kuid Lohk rõhutab, et ka ilma selle ?soodustava? asjaoluta oleks kunsti ostetud.

Kuigi ES Sadolini kogus on ka paar 30. aastatest pärit tööd, on rõhk kaasaegsel Eesti kunstil ? Mare Vint, Kaido Ole, Epp-Maria Kokamägi, Vano Allsalu, Viive Tolli on vaid mõned nimed üle 50 tööga kogust. Kuna ES Sadolini kunstiprojekti deviis on ?Värv kui kunst?, on peatähelepanu maalikunstil, kus rõhuasetus on värvil ja koloriidil.

Enn Lohk sõnab, et igal aastal on ostetud vähemalt üks töö, mõnikord ka rohkem. Lisaks Tallinna kontorisse ja Rapla tootmishoonesse üles riputatud töödele kingitakse eesti kunsti ka parimatele koostööpartneritele välisriikides. Nii jõuab igal aastal väärika kingitusena 6?9 kunstiteost Venemaale, Skandinaaviasse, Hollandisse ja mujalegi. Alates 1996. aastast antakse välja Sadolini kunstipreemiat.

ES Sadolini peadirektor Rein Reile on Äripäevale öelnud, et kunsti soetamine on küll investeering, aga mitte niivõrd rahaline, kuivõrd just investeering oma inimestesse. Eha Komisssarov täiendab, et üks motiiv kunsti ostmisel on küll investeerimine, kuid see pole peamine. ?Esteetiline väärtus on tähtsam,? leiab Komissarov.

Vandeadvokaat Viktor Kaasik sõnab kindlalt, et kunsti peale raha kulutamine ei ole raiskamine, ja möönab, et advokaatide seas on kunsti ostmine üsna levinud. Kaasik ise alustas kunsti soetamisega 90ndate alguses, kui Epp-Maria Kokamägi talle sellise mõtte ?süstis?.

Kaasik loendab vaikselt omaette pomisedes büroos eksponeeritava kogu suuruseks umbes 20 tööd ja nendib, et tema kunstiostud on suhteliselt kaootilised. ?Ostan, mis meeldib,? räägib Kaasik, kel ka kodus palju kunsti ning eriline nõrkus Richard Sagritsa tööde vastu.

Viktor Kaasiku büroos on aga lõviosa maalide autor Epp-Maria Kokamägi, kuid sealt leiab ka Jüri Arraku ja Tiit Pääsukese töid. Nende maale jagub nii fuajeesse, nõupidamisruumidesse kui ka igasse kabinetti. ?Uute klientide puhul on alguses nende tähelepanu raske võita, sest nad käivad mööda seinaääri ja vaatavad pilte,? muigab Kaasik küsimuse peale, kas kliendid ka tema kena eesti kunsti kogu tähele panevad.

Kunsti ostab Kaasik enamasti oksjonitelt, spetsiaalselt tema büroo jaoks on Epp-Maria Kokamägi maalinud kolm tööd.

Rahast rääkides teatab Kaasik, et tegemist on suhteliselt tagasihoidlike summadega. ?Ükski pilt minu kogus ei maksa üle saja tuhande,? arvab Kaasik, jääb siis hetkeks mõttesse ja lisab, et üks töö vist siiski on kallim.

?Rahast, ikka rahast,? vastab Eha Komissarov küsimusele, millest alustada, kui kunstihuvi on olemas. ?Visuaalselt nauditava õlimaali hind on 30 000?40 000 krooni, graafika üle 10 000,? toob Komissarov näiteid.

?Levinuim viis on kaasata büroo sisekujundaja, kes osaleb aktiivselt piltide soetamise juures galeriides ja kunstnike kodudes. Kui kujundaja on millegipärast mängust väljas, külastab kunstihuvilisest firmaomanik erinevaid galeriisid ja püüab ise otsuseid teha. Galeriidest on võimalik ka nõustaja palgata,? tutvustab Komissarov erinevaid võimalusi.

Ta rõhutab, et lõpule on viidud firma kogu soetamine siis, kui ettevõttes leidub inimene, kes tõesti armastab ja tunneb kunsti. ?Et asi õnnestuks, on vaja isiklikku lähenemist. Muidu ostetakse juhuslikke töid,? hoiatab Komissarov.

Tema mõtet toetab Enn Lohk ES Sadolinist, kes nendib, et kunstist kaugel olevad inimesed panevad valikute tegemisel mööda. ES Sadolinil nõustas algusaastatel kollektsioneerimisel kunstiteadlane Jüri Hain, hiljem tegeles asjaga kunstihuviline juhtkond.

Viktor Kaasik möönab, et tema regulaarselt kelleltki nõu küsimas ei käi, kuid näiteks oksjonitel on selleks hea võimalus.