Uus seadus muudab töösuhteid

Milline on võlaõiguse ja tööõiguse koht õigusnormide süsteemis? Millises osas võlaõigusseadus laieneb töösuhetele ja milliseid olulisemaid põhimõtteid tuleks töölepingulistes suhetes ja töövaidlustes nüüdsest arvestada? Need on teemad, millel järgnevalt lühidalt peatuksime, et ärgitada töösuhte pooli võlaõiguse seaduse võimalusi tundma õppima.

Õigusnorme jaotatakse eraõiguse ja avaliku õiguse õigusnormideks. Eraõiguses kehtib põhimõte, et lubatud on see, mis ei ole keelatud. Avalikus õiguses aga lähtutakse põhimõttest, et lubatud on see, mis on lubatud.

Võlaõigus kuulub eraõigusnormide hulka, tööõigus aga mitte. Samas ei kuulu tööõiguse normid ka avaliku õiguse alla. Seega on tööõigus valdkond, mis asub eraõiguse ja avaliku õiguse normide vahepeal ja siin kehtis eriregulatsioon. Võlaõigusseaduse kehtima hakkamisega on olukord muutunud.

Tööseadused ei kuulu küll eraõiguse hulka, kuid võlaõiguse üldosas sätestatut kohaldatakse kõikidele lepingutele, muuhulgas ka töölepingutele (VÕS § 1).

Oluline võlaõiguse üldosa põhimõte, mida tuleks teada ka töösuhte pooltel, oleks järgnev:

See on täiesti uus põhimõte lepinguõiguse valdkonnas, mis võimaldab isikul kujundada oma õigussuhteid omavastutuslikult ja välistada kokkuleppeliselt seaduse kohaldamine lepingule.

Seega, kui varem kehtis põhimõte seaduse ülimuslikkusest lepingu ees ja lepingu pooltel tuli lähtuda eelkõige seaduses sätestatust, siis nüüd saab seaduse normide kohaldamist välistada poolte kokkuleppega. Koheselt tõusetub küsimus, kas nüüd võivad pooled sõlmida töölepinguid, mis välistavad töösuhetes töölepingu seaduse (edaspidi TLS) ja teiste tööseaduste sätete kohaldamise.

Vastus küsimusele on siiski eitav, sest seaduse normide välistamine poolte kokkuleppega ei ole piiramatu, vaid piiratud lepingulise suhte nõrgema poole kaitsmiseks kas kohustuslike normidega (nt VÕS § 51 sätestab, et tarbija kahjuks seadusest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine) või tuleneb sätte olemusest, et seadusest kõrvalekaldumine ei ole lubatud. Kokkuleppeliselt ei ole lubatud välistada seaduse normide kohaldamist ka siis, kui see oleks vastuolus avaliku korra ja heade kommetega ning rikuks isiku põhiõigusi.

Töösuhetes on nõrgemaks pooleks kahtlemata töötaja ning töösuhte pooli huvitab, kuivõrd laienevad tööseadused nende vahel sõlmitud töölepingutele, arvestades võlaõigusseaduses sätestatud seaduse dispositiivsuse põhimõtet.

Töösuhteid reguleerib praegu 1992. aastal vastuvõetud töölepingu seadus. Uut töölepingu seadust, mille eelnõus on otseselt sätestatud töölepingu seaduse sätete kohustuslikkuse põhimõte, pole vastu võetud. Küsimusele, millisest põhimõttest töösuhte pooled peaksid lähtuma töölepingute sõlmimisel, annab vastuse TLSi § 15, mis sätestab, et tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus ette nähtust, on kehtetud.

Kui pooled ei lepi kokku uutes tingimustes, kohaldatakse töölepingu kehtetute tingimuste asemel seadust, haldusakti või kollektiivlepingut. Seega võib väita, et tööandja ja töötaja peavad töölepingute sõlmimisel endiselt lähtuma eelkõige tööseaduste sätetest. Seadust välistavad kokkulepped, mis halvendavad töötaja olukorda, on kehtetud.

Autor: Tiia Kruusmaa