Inimeste informeeritus loob turvalisuse

Kas on ülearune mainida, et mitte just kõik need mõtted äärmisse optimismi ei kaldunud? Kõneks tuli iseenesest tühine sündmus: tema auto kallal olid käinud valulises puberteedieas nagad. Tehtud kahju polnudki suur ? veidi oli retsitud bensiinipaagi kallal miski kanistritäie väljapumpamiseks. Mis oli kahjukannataja loomulik reaktsioon? Arvatavasti lugeja ei üllatu, et abi politseilt ning üldse õiguskaitselt ei loodetud; positiivne programm aga tähendas inimesi, kes antud teismeliste nö kasvatuslikud puudujäägid mõne tuhande krooni eest likvideerivad.

Ausalt öeldes polnud see esimene kord soliidseilt äriinimestelt sarnast tüüpi arutlusi kuulata ja küllap on vastavaid võimalusi paljudki Äripäeva lugejad vaaginud. Miks näib lahendus nii loogilisena, kuidas kipub ununema võimalus toetuda oma raskelt kätte võidetud riigi vastavaile süsteemidele?

Halvimas seisus on igal juhul naakman, kes omasuguste hulgas ?vägitegudega? tähelepanu soovib tõmmata. Poolkogemata võetud roll kaldub kinnistuma, peagi võivad kohal olla ?head inimesed?, kelle skeemidesse läheb vaja naiivseid ettureid. Väga pikalt aega tema mõistusele toomiseks pole.

Loodusteaduslikust taustast tingituna tahaks tuua siin võrdluse loomapsühholoogiast Vaevalt, et keegi kahtleb kodustatud loomade soovis olla ?head? kambaliikmed ja kui nad koerust teevad, siis tuleb see olukordade mittemõistmisest. Lapsed on paljus nagu loomad, ka nende juures on küsimus olukordade adekvaatses hindamises, vägivaldne dressuur pole selleks aga sugugi tõhus vahend. Lapsearuga täiskasvanule on kindlasti võimalik teadvustada, et vastutustundeline käitumine on olulisem kambabravuurist. Vasikaaru ei märka, kui lollustega omale häda kaela.

Lihtne toimunu mõtestamine vestluse teel võib tüüpilisel juhul olla piisav, kui selleks õiged raamid valida (aga karjas, teadagi, lollus tiheneb). Üritada igal juhul tasub. Samasse rubriiki kuulub fakt, et odavaim viis korrarikkumistega võitlemiseks on tänavavalgustuse kordaseadmine. Vältimaks pättusi maja ees seisva auto kallal tulevikus, on tõenäoliselt piisavaks meetmeks majaesise korralik valgustamine. Madalal korrusel tuleks sellist tuld veel täiendavalt ehk ka traatvõrguga kaitsta.

Kui kodu ümbruses jääb valgustuse parandamisest väheks, tasub järgmise sammuna kaaluda videovalvet, mis ju teab mis kallis lõbu ei ole, korteriühistu eelarvet see küll uppi ei löö. Tulemus: lisaks rahulikumale ümbrusele kinnisvara hinnatõus, seesuguse investeeringu rentaablus on kõrge. Turvakaamerad ning muu ?tehnika ei pea muide tähendama nende andmist sedalaadi teenust pakkuva firma kontrolli alla. Mida laiem on juurdepääs nii saadavale infole, seda kainestavamalt selle olemasolu mõjub. Põhimõtteliselt - palgasõduril on alati omad piirangud, ainult neil pole püsida suutnud ükski ühiskond. Turvaspetside tegevust peab samuti mõtestama avalikkus, muidu võib see lähtuma hakata tsunftihuvidest ning seegi on ohtlik. (Taas vihje Parkinsoni seadusele.)

Miks on lugu selline, et inimestel, kes praktiliselt asju ajavad, politseilt abi küsimine sarnastel juhtudel alles peale muude siin mainitud võimaluste kaalumist pähe tuleb? Esimese hooga läheb kivirahe loomulikult mundrimeeste kapsaaeda (nende elukutse lahutamatu osa demokraatlikus riigis vist ongi muuseas patuoina amet). Ent kui tollel kapsapeenral lõpuks enam muud, kui kivivaret näha pole, tasub ehk otsese tümitamisega vahet pidada. Puude hulgast pole kerge näha metsa, ükski süsteem ei saa oma tegevust ise erapooletult hinnata. Kuni avalikkus ei jälgi sisuliselt ses süsteemis toimuvat, kaldub seegi (nagu iga hierarhiline süsteem) paisuma oma paisumist; alluma siin juba korduvalt mainitud iseendale tööd loomise seadustele. See aga on oma olemuselt ohtlikum, kui lubatavuse piire testivad teismelised, neile nahatäit organiseerivad ettevõtjad või ka turvaprofid, kes tänaval toimuva üle ehk liialt tugeva kontrolli saavutada püüavad.