Pankrotiseadus uueneb

Kehtiva pankrotiseaduse jõustumisest on möödas üle 10 aasta. Asjatundjate väitel on seadus siiani päris rahuldavalt toiminud. Siiski on mõnikord pankrotimenetluste käigus kerkinud üles ka probleeme, millele pankrotiseadus ühest vastust ei anna, lahendab mõne küsimuse võlausaldajate huve vähe silmas pidades või ei arvesta meie era- ja äriõiguses nüüdseks väljakujunenud seisukohtadega. Seepärast menetleb Riigikogu uue pankrotiseaduse eelnõu.

Praeguse seaduse kohaselt puudub riiklik järelevalve halduri tegevuse üle. Sellele vaatamata on nii rahandus- kui justiitsministeerium saanud arvukalt kaebusi pankrotihaldurite tegevuse peale nõudega algatada järelevalvemenetlus, kuid nagu öeldud, riigiorganitel vastav pädevus puudub. Teatavad järelevalveülesanded on siiani üksnes pankrotiasja läbivaataval kohtul, sedagi lähtudes konkreetsest pankrotimenetlusest.

Uue eelnõu kohaselt hakkab haldurite üle riiklikku järelevalvet pidama justiitsministeerium, kellel on õigus kontrollida halduri kogu tegevuse nõuetekohasust ja pankrotimenetluse läbiviimise seaduslikkust. Samuti antakse justiitsministrile õigus pidada avalikku pankrotihaldurite registrit. Eelnõu § 71 lg. 4 alusel võib justiitsminister olulise rikkumise tuvastamisel võtta isikult haldurina tegutsemise õiguse ära kuni viieks aastaks.

Kui kehtiva õiguse alusel saavad pankrotiavalduse esitada üksnes kõik juhatuse liikmed ühiselt, siis eelnõu kohaselt on selleks õigustatud iga juhatuse liige või täisosanik eraldi. Erisuseks võrreldes kehtiva seadusega tuleb kahtlemata pidada ka seda, et eelnõu § 12 lg.1 kohaselt peab kohus, kellele võlausaldaja on esitanud pankrotiavalduse, korraldama selle kättetoimetamise võlgnikule.

See muudatus on tingitud praktikas esinenud juhtumitest, kus võlgnik ei olegi olnud teadlik tema vastu algatatud pankrotimenetlusest ning ei saa seetõttu ka enda kaitseks mingeid vastuväiteid esitada. Põhimõtteline uuendus sisaldub ka eelnõu § 31 lg.3 , mille alusel võib võlgnik esitada pankrotiavalduse juba enne püsiva maksejõuetuse saabumist, st. ajal kui võib üksnes eeldada selle tulevikus saabumise võimalust. See tuleneb eesmärgist võimaldada menetlus algatada juba enne püsiva maksejõuetuse saabumist, mil veel on võimalik võlgniku ettevõtte tervendamine ja majandustegevuse jätkamine.

Haldurite hinnangul kulub praegu keskmise pankrotiprotsessi läbiviimiseks ca 3 aastat. Kindlasti ei teeni see pikk ajavahemik ei võlausaldaja ega võlgnike huve. Seetõttu on eelnõus uuesti läbi vaadatud ja lühendatud pankrotimenetluse tähtaegu ning vähendatud edasikaebe võimalusi. Samuti koondatakse eelnõuga ühe kohtu alluvusse kõik konkreetse pankrotimenetlusega seotud hagide läbivaatamine. Veel on eelnõus on ära toodud võimalused pankrotivara kiiremaks realiseerimiseks.

Väheneb nõuete rahuldamisjärkude arv. Tihti on kuuldud pankrotiavalduse esitajailt, et nende pöördumine kohtusse oli kasutu, kuivõrd riigi maksunõuete ja ettevõtte töötajate töötasunõuete eelisrahuldamine viis pankrotivara nulli enne kui järg avaldajate nõueteni jõudis. Seetõttu on eelnõus mitu erisust võrreldes kehtiva seadusega. Töötuskindlustuse seaduse jõustumisega kaob vajadus töötajate eesõigusnõuete järgi: nõuete rahuldamiseks on loodud töötuskindlustuse fond, kust tehakse tööandja pankroti korral töötajatele väljamaksed kolme kuu keskmise palga ulatuses.

Ka ei ole olemas selget põhjendust miks peaks riik võlausaldajana olema eelistatumas seisundis kui ülejäänud kreeditorid. On ju riigi käes maksuameti näol väga võimas haldusaparaat, kes saab tarvitusele võtta teiste võlausaldajatega võrreldes väga olulisi meetmeid võlgade sissenõudmiseks. Seetõttu jäävadki eelnõu kohaselt alles üksnes kolm nõuete järku: pandiga tagatud nõuded, muud tähtaegselt tunnustatud nõuded ja tähtaegselt esitamata, kuid tunnustatud nõuded.

Kehtiva seaduse kohaselt on juriidilise isiku pankrotimenetluse tulemus tavaliselt ettevõtte likvideerimine ja seeläbi võlausaldajate rahuldamata jäänud nõuete lõppemine. Pankrotistunud füüsilisel isikul puuduvad seevastu praktiliselt igasugused võimalused rahuldamata jäänud võlgadest vabanemiseks. Arusaadavalt pärsib see oluliselt võlgniku huvi asuda tööle ja oma sissetulekute kaudu võlausaldajate nõudeid osaliseltki rahuldama hakata. Eelnõu annab füüsilisest isikust võlgnikule, kes ei ole maksejõuetust põhjustanud kuriteoga ja teeb võlausaldajatega koostööd, võimaluse 5 aasta jooksul oma järelejäänud võlgadest vabaneda kui ta tegeleb tulutoova tegevusega ning loovutab regulaarselt seadusega kindlaksmääratud osa (65-85) oma tuludest võlausaldajatele.

Eeltoodust nähtub, et uuel pankrotiseadusel on oluline koht meie majanduselu arengus. Samuti on eelnõu tihedas seoses asjaõigusseaduse, tsiviilõiguse üldosa seaduse ja võlaõigusseadusega. Seetõttu tasub pöialt hoida, et see seaduseelnõu saaks vastuvõtmisküpseks veel Riigikogu selle koosseisu volituste ajal.

Autor: Väino Linde