Ülikooli rektor kui tippjuht

Ülikooliseadus nõuab, et ülikooli rektori ametikohale võib kandideerida isik, kes ??.on või on olnud valitud professori ametikohale??. Järgnevalt analüüsime, kui hästi see nõue on kooskõlas juhtimisteaduse ja eesrindliku juhtimispraktikaga.

Avades juhtimise erinevaid baasõpikuid, leiame sealt enamasti lause: juhtimine on 1/3 kunst, 1/3 kogemus ja 1/3 teadus. Lahti räägituna tähendaks see seda, et ühel heal juhikandidaadil peaks olema looduslikud vaimsed ja füüsilised eeldused juhtimiseks ning need annaks talle kolmandiku toimetulekuks. Tal peaks olema edukas kogemus näitamaks, et ta saab juhtimisega hakkama ja tal peaks olema vastav juhtimisalane haridus. Eraomandi maailmas, kus valitseb terav konkurents ja organisatsiooni ellujäämine pole sugugi garanteeritud, peetakse juhtide valikul neid nõudeid silmas.

Ka on juhtimine nii eriala kui elukutse. Meil, Eestis on tekkinud väike, kuid väga arvestatav professionaalsete juhtide grupp. Peep Aaviksoo, Raivo Vare, Monika Salu jt liiguvad ühest organisatsioonist teise ja on igal pool edukad. Need on inimesed, kellel ülalnimetatud kolmandikud on heale tippjuhile vajalikul tasemel olemas.

Nüüd jõuame ülikooli ja tema rektori juurde, kes on suure organisatsiooni ees seisev tippjuht. Kui kirjeldada võimalikult täpselt professori tööd, ülikooli rektori tööd ja ühe üsnagi suvalise majandusorganisatsiooni tippjuhi tööd, selgub tõsiasi, et ülikooli rektori ja majandusorganisatsiooni tippjuhi tööd kattuvad vähemalt 60?70 ulatuses. Professori tööga, olenevalt selle erialast, on see kattumine vaid 5?20.

Kui juurde lisada veel see, et teadlase karjääri valivad reeglina inimesed, kellel on eeldused edukaks uurimistööks ja kes juhi karjäärist ei unista ning kellel reeglina ka eeldused selleks puuduvad, jõuame kirjutise keskse küsimuseni: kas ülikooliseaduse nõue ? ülikooli rektorikandidaat peab olema professor ? on ülikoolile hea. Juhtimisteadusest lähtuvalt on vastus eitav ja argumendid on järgmised. Hea professor pole tavaliselt hea tippjuht. Tal reeglina tippjuhile vajalikul tasemel kolmandikud puuduvad. Mulle võib vastu vaielda, öeldes, et näiteks Jaak Aaviksoo, Andres Keevallik ja Mati Heidmets on professorid ja head tippjuhid. See on tõsi. Samas võib tuua meie ülikoolijuhtimise ajaloost küllaldaselt vastupidiseid näiteid.

Professoriksolemise kuulutamine seaduse tasemel rektori valiku oluliseks kriteeriumiks kitsendab märgatavalt kandidaatide arvu. Me otsime ülikoolile rektorit sealt, kus tippjuhi nõuetele vastavate kandidaatide esinemise tõenäosus on madal. Üsna sageli on ka juhtunud, et me kaotame hea professori ja saame viletsa rektori. Ülikoolile kahekordne kaotus.