Türgi demokraatia vajab ankrut

Türgi peaminister ütles Istanbuli tabanud terroritegude järel, et Türgi ja Euroopa Liidu sidemed on nüüd tähtsamad kui kunagi varem ning Türgist peaks nii kiiresti kui võimalik saama Euroopa Liidu liige.

Nii nagu omal ajal diktatuurist toibuvad Kreeka, Hispaania ja Portugal vajab Türgi demokraatia - Brüsseli sel kuul avaldatud eduraport kandidaatriikidest tunnistas selle alles hapraks ja poolikuks - lääneriikide toetust. Seda enam, kui Türgist tahetakse mudelit ja eeskuju demokraatlikule arengule Iraagis ja mujal Lähis-Ida riikides.

Just sellepärast on Türgi vaatlejate hinnangul praegu ka islami-äärmuslaste löögi all. Türgi kehastab kõike seda, mida radikaalid näha ei taha, ehk riiki, kus demokraatia ja islam üksteist ei välista.

Aasta tagasi Türgis vabade valimistega võimule tulnud esimene ühepartei valitsus 10 aasta jooksul, mille juured on mõõdukas islamis, on poliitiliste ja majanduslike reformidega kaugemale jõudnud kui senised tülides lõhenenud koalitsioonid. Parlament on vastu võtnud enam kui 100 seadusemuudatust, surmanuhtlus on kaotatud, sõjaväe võimu piiratud, tehtud esimesi järeleandmisi vähemuste õiguste tagamiseks. Ka Türgi majandus on teise maailmasõja järgse aja hullemast kriisist toibumas. Turistid on naasma hakanud ning pärast SKT ligi 10% kahanemist 2001. aastal kasvas Türgi majandus mullu 7,8%. Selle aasta prognoos on 5%.

Kõik see edu on habras ja vajab ankrut. Mitmed Euroopa kaalukad poliitikud, sealhulgas Briti välisminister Jack Straw ja Saksa kantsler Gerhard Schröder on Istanbuli vastu korraldatud terrorirünnakute järel avaldanud toetust Türgi püüdlustele saada Euroopa Liidu liikmeks. Ent kusagile pole kadunud ka Prantsuse ekspeaministri ja Euroopa Tulevikukonvendi juhi Valery Giscard d?Estaing?i sõnastatud hirmud, et Türgi liitumine Euroopa Liiduga oleks ühenduse lõpp. Või et Türgi kiire vastuvõtmine impordiks terroriprobleemi Euroopasse. Terror paraku enam piiridest ei küsi ning Türgile ukse kinnilöömise asemel tuleb otsida teisi lahendusi.