Peeter Raidla • 1. detsember 2003 kell 8:37

Pakendiühing on ühekordsele joogipakendile tagatisraha kestestamise vastu

Eesti Pakendiühing ei toeta tagatisraha kehtestamist ühekordsetele joogipakenditele, kinnitas ühingu esinaine Ilona Eskelinen.

Pakendiühing avalikustas oma suhtumise seoses täna keskkonnaministeeriumis avalikustatava pakendiseaduse eelnõuga. Pakendiühingu vastuseis uuele eelnõule rajaneb järgmistel väidetel.

1. Kaks paralleelselt tegutsevat kogumissüsteemi muudavad mõlemas süsteemis pakendijäätmete kogumiskulud põhjendamatult kalliks. Koguda tuleb kõiki ühekorrapakendeid, mitte ainult joogipakendeid. Investeeringud kahte paralleelselt toimivasse kogumissüsteemi ei ole majanduslikult põhjendatud. Euroopa praktika näitab, et efektiivseim tee taaskasutusmäärade saavutamiseks on tootjate poolt loodud ja finantseeritud taaskasutusorganisatsioon. See koordineerib kogumisjaamade paigutamist, elanikkonna informeerimist, kogutud materjalide sorteerimist ja ümbertöötlemist, olgu tegemist joogipudeli, pesupulbripaki, värvipurgi või salatikarbiga.

2. Säästva Eesti Instituudi andmetel tekib Eestis igal aastal 120 000 tonni pakendijäätmeid. Plast- ja metalltaara moodustab sellest ligi 5000 tonni ehk vaid 4%. Nii väikese osakaalu juures ei saa tagatisrahade süsteemi loomine anda olulist hoogu pakendijäätmete taaskasutamisele. Koguda tuleb siiski kõiki pakendeid, mitte ainult tühja taarat.

3. Eestis ei ole otstarbekas luua eraldi kogumissüsteeme erinevatele pakendiliikidele, sest Eesti pakendikogused on enamike riikidega võrreldes oluliselt väiksemad. Investeeringud ja süsteemi püsikulud eeldavad aga kriitilise pakendimassi olemasolu.

4. Ilma tootjate ja kaubanduse huvita tagatisrahade süsteem toimima ei hakka.

Pealesunnitud tagatisrahade puhul püüavad kaupmehed tagatisrahaga kaupade müügipinda vähendada või koguni nende müüki lõpetada, sest tagatisrahade administreerimine toob kaasa lisakulutusi ja ?tööd. Enim kannatavad väiketootjad ning importöörid. Näiteks importõlu või -siidri müük Eestis suure tõenäosusega lõpeb, sest väiksemaid koguseid importivate tööstuste jaoks muutub purkide ja joogipudelite oma tagasivõtu süsteemi loomine või finantseerimine ebaproportsionaalselt kulukaks. Oma tagasivõtusüsteemi loomise asemel võiksid jookide importöörid maksta ka pakendiaktsiisi, mis on aga deposiidist oluliselt kõrgem.

5. Tagatisrahad kujunevad kaupade vaba liikumise tõkkeks, mis läheb otseselt vastuollu nii EL pakendi ja pakendijäätmete direktiiviga kui ka EL ühisturu põhimõttega.

6. Ühekordselt kasutatava joogipakendi puhul toimib pakendiaktsiis juba praegu taaskasutuse stimulaatorina. Pakendiaktsiisi seaduse tulemusena kogutakse ja taaskasutatakse praegu aastas umbes 18 000 tonni joogipakendeid. Nende arvelt kogutakse ja taastöödeldakse 15% nõutud 50% pakendite kogumassist. Kõiki teisi pakendeid ei koguta ega taastöödelda. Seega pole probleemiks mitte joogipakend, vaid kõik ülejäänud pakendid.

7. Tagatisraha kehtestamine eeldab pakendite kindlat kuju. Taaraautomaatide paigutamise üks olulisi eeldusi on pudelite sarnane kuju ja suurus. Paraku on Eestis käibel üle saja erineva kujuga plastpudeli.

8. Tagatisraha ühekorrapakendile on pigem äri kui keskkonnahoid. Eesti on odava alkoholi tõttu olnud aastaid sihtpunktiks nn vodka ja õlleturistidele. Peale EL-ga liitumist õllevedu Soome ja Rootsi hoogub. See tähendab, et iga turistide poolt väljaveetud plastpudeli või metallpurgi eest makstud tagatisraha jääb tootjale.

9. Tarbijale tähendab kahe kogumissüsteemi olemasolu seda, et üks osa pakendijäätmetest tuleb viia vastavatesse kogumisjaamadesse, joogipakendid aga sõidutada või käe otsas tassida kauplustesse, kust kaubad osteti või nende lähedal asuvatesse taarapunktidesse. Tarbijad eelistaksid pigem kõik pakendijäätmed tagasi viia ühte kohta.

10. Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakond on deposiidi kehtestamise ühe argumendina välja toonud prügistamise vältimise. Mitmed rahvusvahelised organisatsioonid, sealhulgas ProEurope, EUROPEN, ASSURE, APEAL jt. on juhtinud tähelepanu, et pandi kehtestamine ühekordselt kasutatavale joogitaarale ei leevenda keskkonna prügistamise probleemi, kuna joogipakendidid moodustavad tänavatel-teedel vedelevast prügist vaid tühiselt väikese osa.: TÜV, Saksamaa, 1997: 6% teeäärsest prügist moodustas joogipakend; NSDA, USA 1993:joogipakendid moodustasid 8% of teeäärsest prügist jpt. Praktika on näidanud, et prügistamise vastu võitlemisel aitab elanikkonna teadlikkuse kasvatamine, prügikonteinerite lisamine jne.

Kokkuvõtteks: tagatisrahad ühekordselt kasutatavale joogipakendile end ei õigusta. Samas ei vaidlusta Eesti Pakendiühing süsteemi efektiivsust ringleva ehk taastäidetava taara osas. Lähtudes teiste Euroopa riikide kogemusest tuleks ka Eestis pearõhk asetada pakendijäätmete ühtse kogumissüsteemi väljaarendamisele, et seeläbi kindlustada puhas looduskeskkond ja EL direktiivide täitmine.

Hetkel kuum