Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Vaene Fellini!
Kuulus nimi tekitab restorani sisenemisel aupakliku hoiaku: ikkagi Fellini, järelikult peaks olema heal tasemel koht. Nii jõudsime lugupidavalt interjööri uurida ja leidsime selle isegi väga euroopaliku olevat ? mitte eriti pingutatud, kuid kena, hele ja korrektne.
Esimene eelroog, peakoka puravikud, oli ?okeeriv: suured lõdvad puravikupoolikud, ainult kergelt küpsetatud ja ? ussikäike tihkelt täis. Kordan üle ? kergelt praetud ussitanud puravikud! Ehmatusest ülesaamiseks ja maitse peletamiseks sõin ära enamiku lauakaaslase küüslaugupüree supist, mis oleks ka ilma sellise kontrastita hea olnud, aga ussitanud puravikkude maitse tõrjumiseks sobis eriti hästi. Vahetasin seened krevetisalati vastu ja palusime puravikulisandiga pastaroa asemel tuua kõige lihtsama tavalise lasanje. See oli tõeliselt lihtne, mu köögivaenulik tütargi teeb paremat.
Veider ja lausa isupeletavalt paraadlik roog oli loomafilee radicchio?ga: garneeringuks hiigelsuured punase kapsa sarnased lehed vaheldumisi apelsinirõngaste peale asetatud sidruniviiludega. Keskel praetud radicchio lasu all looma sisefilee viilud, lisandiks suvekõrvitsa püreemütakas, kõrvitsakoortega pakikeseks seotud (see mütakas kandis suvekõrvitsa suflee nime). Liha ja vein olid maitsvad, muu mitte. Et menüüs oli ühes kohas salatsigur radicchio tõlgitud rediseks ja teises kohas ilma igasuguse selgituseta jäetud, tundus koka suhe toorainega vägagi ebalev olevat.
Magustoidust jätan ma parem rääkimata, see oli erakordselt kole elamus.
Ettekandja oli väga püüdlik ja lahke, ikka käis küsimas, kuidas maitseb, kuigi järjest pingutatuma naeratusega. Vahepeal läks restoranisaalist läbi õueriides varustajanaine, kaenla all külmutatud krevettide ja köögiviljade pakid ? ju sai köögis tooraine otsa.
Ja veel ? kuigi restoran asub teisel korrusel, oli uksealuses lauas nii külm, et seal said istuda ainult jopedes õllejoojad. Ennast Itaalia restoraniks nimetavas söögikohas oli õli lauale pandud imepisikeses sinepitoosis, juures tibatilluke plastmasslusikas, kuhu mahtus täpselt kaheksa tilka õli. Muudest maitseainetest oli laual veel sool ja pipar.
Oh, vaene Fellini, kes kaitseb Su nime, suur meister!