Hiina kapsas nagu juuksekarv toidus

Kertu Ruus 26. märts 2004, 00:00

Ometi pettumus saabus. See lebas päikese käes küpsetatud tomatite ja maitsestatud oliivide vahel mu eelroas ja oli hullem löök kui hamburgerikastme lärakas või juuksekarv.

Soliidse restorani salatisse oli trüginud hiina kapsas. Täpselt nagu halvas päevapraes oli ta pressinud tahaplaanile kõik muu menüüs loetletud hea ja parema ning näis nüüd võtvat enda alla tubli kaks kolmandikku salatist.

Ei pea olema eriline gurmaan, et hiina kapsast vihkama õppida. Tal nimelt, kokaraamatu keeles öeldult, ?puudub eristatav maitse?. Või siis keerutamata: ta meenutab lihtsalt paberit.

Miks seda ometi toitudesse pannakse? Sest see on odav. Kõige odavam variant, kinnitab restorani Kadriorg peakokk Andrei ?makov, kelle restorani menüüs hiina kapsast ei leidu. Ka Olümpia hotellis asuva Brasserie Rendez-Vous kokad kinnitavad, et neil on piisavalt raha, et mitte olla sunnitud nii odavat teed minema. Nad kasutavad hiina kapsast ?grupitoitlustuses?, kuid mitte a la carte menüüs.

Hiina kapsas on pärit Idamaadest ? Ida-Aasiast, Hiinast, Jaapanist, kust misjonärid seemned 18. sajandil Euroopasse tõid. Seega paikadest, kus inimesed on vaesed ja neil tuleb ennast toita võimalikult odavalt.

Selleks sobib hiina kapsas muidugi suurepäraselt ? taim on vähenõudlik ja valmib vaid mõne kuuga. Samuti on seda lihtne säilitada ? umbes nullkraadi juures ja õige niiskusega õhus seisab ta kas või kaks-kolm kuud. Suurepärane päevapraesalat, millega on vähe vaeva! Muidu on kapsal madal toiteväärtus ja vitamiine on seal teiste juurviljadega võrreldes ka vähe.

Hiina kapsas pole kunagi paelunud rikkamat Lääne-Euroopat ja USAd, kus seda küll leidub, kuid väga vähe. 19. sajandi keskel püüdis hiina kapsast muuhulgas Prantsusmaal populariseerida maa kuulsaim seemnekaupmees, kuid selle asemel läks seeme veidi aega hiljem hoopis kaotsi, kuni see hiljem jälle väljast sisse toodi ja taasavastati.

Ja nüüd on ka hiinlastel kehvast kraamist villand. Kommunistlikus Hiinas tähendas kapsas pikka aega eestlaste mõistes kartulikoori ehk midagi, mille najal talv üle elada. Pekingi majapidamine tassis talveks koju 200?250 kilo kapsast ja otsis siis leidlikult viise, kuidas seda enda jaoks söödavaks teha. Sest kapsas oli plaanimajandusliku Hiina valitsuse superpakkumine: valitsus ostis tootjatelt kapsa ära ja viis turule, kust polnud samal ajal tavaliselt leida isegi mitte kartulit või porgandit. Aga mõne aasta eest lõpetas tasapisi turumajandust katsetav Hiina kapsa doteerimise ? ja mis selgus? Hiinlased hakkasid põlatud kapsa asemel ostma kallimat tomatit ja rohelist salatit, kuigi kapsa hind langes turul umbes 15 sendini.

Muidugi on hiina kapsas söödav. Andrei ?makov soovitab seda näiteks meega segada, mis teeb maitsetu kapsa natuke magusamaks. Aga mu meelest võib hiina kapsa maitse päästmise ürituse küll üldse ära jätta. Miks üritada paberi maitset meega paremaks muuta, kui võib selle ka söömata jätta? Vabatahtlikult ma enam odavat ?grupitoitlustust? kaasa teha ei taha.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:39
Otsi:

Ava täpsem otsing