Ohutu mänguväljak on ikka veel luksus

Mänguväljakute rajamisel võib ainult odavat hinda otsides kannatada kvaliteet, mis võib põhjustada tõsiseid õnnetusi.

Mänguväljakute rajamine on olnud Eestis siiamaani täiesti reguleerimata ala, kus valiku tegemisel on otsustavaks olnud ainult kõige odavam hind. Uurides näiteks iseseisvusajal Tallinnasse rajatud mänguväljakuid, eriti neid, mis püstitatud viimastel aastatel, hakkab kurb.

Tehtud on vaid midagi selleks, et linnuke kirja saada ja mänguvahendid on purunenud üsna lühikese ajaga ? seda mitte vandaalide, vaid konstruktsioonivigade tõttu. Näiteks Mustamäel murdus eelmisel sügisel paigaldatud vedrukiik vaid mõnekuulise kasutuse jooksul. Põhjuseks oli jäme ehituslik viga: murdumine on lapiti paigaldatud juhuslikule 50 mm paksusele puitprussile juba algusest ette näha. Palkidest-prussidest mänguvahendi ostmisel tasubki uurida, kas tegu on ikka tõesti sügavimmutatud puiduga või on palgid-prussid lihtsalt pintsliga üle võõbatud.

Mänguvahendi madal hind võib olla tingitud sellest, et ta on valmistatud täiesti juhuslikest materjalidest ? mõningad mänguvahendid on lausa eluohtlikud ja on üldse suur ime, et need on vastu võetud. Näiteks imeõhukesest roostevabast plekist liurajad on nii nõrgad, et murduvad, ja kui sellisest murdunud kohast alla liuelda, võivad tulemuseks olla lõikehaavad. Tüüpilisteks konstruktsioonivigadeks on ka väljaulatuvad poldi- või kruviotsad, mis peaksid olema kaetud spetsiaalsete plastkorkidega ? mänguvahendil ei tohi olla n-ö tagumist poolt, ka kõik taga- ja allpool olevad poldiotsad peavad olema kaitstud.

Lapsele ohtlik on ka 1,4 meetri kõrgune platvorm ilma allakukkumiskaitseta ? sealt ei tahaks täiskasvanugi alla kukkuda, rääkimata väikesest lapsest. Turvaaluskatteks võivad olla näiteks liiv, koorepuru, või Euroflex-saepuru. Aluskatete lööki pehmendavad omadused on erinevad. Hooldusvaba Euroflexi valmistatakse ümbertöödeldud rehvidest, see on keskkonnasõbralik ja annab hea kukkumist summutava efekti. Loomulikult peab turvaaluskatte valikul silmas pidama suurimat kriitilist kukkumiskõrgust ? mida kõrgem on mänguvahend, seda paksem peab olema turvaaluskate.

Mänguväljaku kujundamisel tuleks kõigepealt valida välja tooteseeria, seejärel on vaja teada millised earühmad hakkavad seda kasutama. Loomulikult peaks disain olema kooskõlas ümbritsevate hoonetega. Selleks tuleks kindlasti nõu pidada arhitektiga.

Tänapäevase mänguvahendi materjalid on hoolikalt valitud, testitud kulumise, ilmastiku ja vandaalikindluse suhtes. Hetketrendide kohaselt on maailmas praegu väga populaarseteks materjalideks teras, plast, kumm ja HPL (tugevalt kokkupressitud puit). Mänguväljakutele sobiv puit on sügavimmutatud ja vineer on spetsiaalne ilmastikukindel nn kompanvineer.

Garantiiajad peavad olema erinevatel detailidel täpselt määratletud (2?10 aastat). Tooted peavad olema märgistatud nii tootja andmetega ?tootjatehas, mudel, tootmise nädal, kuu ja aasta ? kui ka edasimüüja või paigaldaja andmetega (firma nimi, telefon, faks, GSM, e-post). Peale toote tootmise lõpetamist peab kümne aasta jooksul olema võimalik saada varuosasid sellele tootele.

Eesti on 1. maist Euroopa Liidu liige, seega hakkavad kehtima Euroopa standardid. Kui mõnes eluvaldkondades on meil põhjust euronormidesse skeptiliselt suhtuda, siis mänguvahendite standardit EN 1176 ja turvaaluskatete standardit EN 1177 tuleks võtta täie tõsidusega.

Standard EN 1176 on mänguvahendite tootmist ja ehitust puudutav dokument, mis reguleerib kõiki sellesse valdkonda kuuluvaid küsimusi, näiteks poltide ning kruvide otste katmist ja muud sellist. EN 1176 reguleerib mänguvahendite ehituse tehnilist poolt, et mänguvahend oleks turvaline ja traumade tekkimise oht minimeeritud.

EN 1177 on dokument, mis defineerib turvaaluskatetele kehtivad nõudmised ja testimise protseduurid.

Regulatsioon hakkab kehtima, kui kriitiline kukkumiskõrgus on üle 60 cm. Turvaaluskatete testimisel kasutatakse nn HIC testi (ingl k Head Injury Criterion).

Autor: Rene Kokk