Sakslannast ettevõtja andis tööd Võhma töötutele naistele

Abiellumine ?veitslase Peter Wüthrichiga tõi Saksamaal restoranide ärijuhiks õppinud Elke Wüthrichi Eestimaale. ?Aastal 2000, kui me Võhmasse tulime, valitses siin meeletu tööpuudus,? meenutab Wüthrich.

Alatasa käisid Võhma naised nende ukse taga, et paarisada krooni laenata. Nädala pärast maksid tagasi, et siis mõne päeva pärast jälle küsima tulla.

Arutluste käigus tärkaski Wüthrichidel mõte, et neid naisi saab ju tegelikult mitte raha laenates, vaid neile tööd pakkudes aidata. ?Meil ei olnud ühtegi Võhma jaoks sobivat äriideed,? räägib Elke Wüthrich. ?Mina olen alati käsitööd armastanud ja nii me alustasime käsitöökaartide tegemisega.?

Algul kutsuti naised kaardikotta vaid ühel päeval nädalas mõneks tunniks nagu huvialaringi. ?Need kaardid saatsime pakiga ?veitsi, kus meie kiriku kogudus nad maha müüs,? jätkab Wüthrich.

Kellegi nõuandel hakkasid Wüthrichid kohalikke müügivõimalusi uurima. Esialgu sõitis Elke Wüthrich ise mööda Eestimaad ringi. Nad alustasid vahetult enne jõule aastal 2000.

?Läksime väikese pakiga ühte Tallinna galeriisse ja meie üllatus oli suur, kui kogu valik võeti kohe vastu ning müüdi ka maha,? meenutab Wüthrich. Esimesele kliendile järgnesid teised. Nüüd müüvad nad oma kaarte kõikjal Eestis, paljudes lillepoodides ja väikestes galeriides, suurimad koostööpartnerid on Eesti Post ja Stockmanni kaubamaja.

Algul tegutses Elke Wüthrich FIEna, 2001. aastal aga registreeris ta firma Sillacards usaldusühinguna, sest osaühingu loomiseks polnud neil lihtsalt raha. Praegu töötab firmas seitse inimest.

Põhiliselt müüb Sillacards oma kaarte Eestis, aga nüüd, kus tolliprobleeme pole, tahavad nad minna lisaks Soome turule, kus osa nende valikust pakutakse ühes internetipoes. Samuti vaadatakse Saksamaale ja mujalegi.

Eestis on UÜ Sillacards kogenud mitu korda seda, et kuu aja eest müügile antud kaardid haihtuvad koos pankrotistunud kauplusega ja keegi ei tea, kus omanik viibib.

Kui alguses olid kaardid väga lihtsad, ainult ühes formaadis, siis nüüd on valikus suuremaid ja väiksemaid, ka väga keerulise ja töömahuka kujundusega kaarte. Mõne aastaga on ka naiste ilumeel ja vilumused arenenud, nüüd loob uusi ?mudeleid? kunstiharidusega Natalja Remmer.

Esimesel aastal oli ka materjalidega raskusi ? alati polnud saada sobivais värvitoonides lainepappi, vahel said ümbrikud otsa ? ja nii pidid nad ise uusi lahendusi nuputama. Praegu on olukord parem ja veel paremaks muutumas, sest Saksamaal on nii mõnigi asi odavam kui Eestis, täheldab firmajuht. Nüüd on varustamise ja turustamise võimalused avanemas.

Möödunud aastal hakkasid nad veidi odavamaid, siiditrükitehnikas kaarte välja laskma. Tallinnast asus Võhmasse elama üks kunstnikuhing, kes teeb trükitöid ? lisaks turistidele mõeldud Eesti linnavaadetega suveniirkaartidele kavandab ta visiitkaarte ja kleepse, mida saab kaardifirmast tellida.

Trükilaua valmistas neile käsitööna üks Võhma vanahärra. Elke Wüthrichi sõnul kulunuks neil palju aega, enne kui nad oleksid suutnud selle osta, aga õnneks leidus kuldsete kätega meistrimees.

Kaardifirma plaanib tulevikus oma müügistendid suuremates kaubamajades ja raamatupoodides välja panna, et Võhma naiste kätetöö ei jääks suuremate ettevõtete toodangu varju.

?Iga algus on raske ja kõik võtab natuke kauem aega, kui alguses loodad,? ütleb omal käel korralikult eesti keele selgeks õppinud sakslanna. ?Võib-olla oleksid ka meil mõned asjad paremini läinud, kui meil oleks äri olnud tähtsam kui pere.?

Üks Eesti ärielu tava paneb Elke Wüthrichi siiani imestama. Kui ettevõttel on võlgu, siis kogu sissetulev raha ei kuulu omanikule, vaid peaks minema võlgade katteks. Sissetulek ei ole lihtsalt kasum.

Erica Järv, Stockmanni kaubamaja kodukaupade osakonna juhataja:

Võhma kaardid on täiesti omanäolised, käsitööhõngulised ja seletamatult hingelised. Võtsin need sellepärast müüki, et kui Wüthrichid on loonud võhmalastele võimaluse oma kätt proovida, siis miks mitte pakkuda ostjaile võimalust nende loomingust osa saada.

Sillacards UÜ kaardid on kordumatud, neis on soojust ja ehk natukegi armsat kodukootust. Igatahes, rahvale need meeldivad.

Lehte Tomson, Võhma päevakeskuse juhtaja:

Uute firmade ja töökohtade tekkimine muudab väikelinnade ilme rõõmsamaks. Perekond Wüthrichi elama asumine Võhmasse on toonud elevust nii laste kui pensionäride ellu.

Kord kuus kutsuvad nad vanemaid inimesi päevakeskusse pidulikule lõunasöögile ja kontserdile, kahel pühapäeval kuus korraldavad nad lastele lõbusa peo. Sellega nende heategevus ei piirdu ? Elke Wüthrich projekteeris ja rajas Võhmasse lastele toreda värvikireva mänguväljaku.

Rahvas hindab nende pere tegevust ja tunnustas Elke Wüthrichi tiitliga Võhma linna aasta isik 2003.

Autor: Tiina Kolk