Uus seadus teeb õigusabiteenuse kallimaks

Eesti õigussüsteem toimib ? kui kohtunik leiab, et advokaat-jurist on nõrk või ei ole kohtuprotsessiks korralikult ette valmistanud ega too kaitsealusele kasu, saadab kohtunik ta kohtusaalist minema. Seda juhtub. Ametinimetus pole piisav garantii, loevad teadmised ja kogemused.

Riigi ülesanne on tagada, et kvaliteetne õigusabi on kõigile inimestele piisavalt kättesaadav. Paraku pole see päris nii ja uus riigi õigusabi seaduse eelnõu kitsendab seda veelgi.

Tsunfti loomine on iseloomulik paljudele erialadele, ent eriti juristidele. Justiitsministeerium tahab justkui kehtestada õigusteenusele advokatuuri monopoli, kuid ei julge seda avalikult tunnistada. Eestis on umbes 5000 juristi, neist 425 on advokaatuuri liikmed.

Notarite ringkaitse on olnud tugev. 25 soovijast pääses hiljuti toimunud eksamitel läbi 3-4 inimest. Notarite järjekorrad on ülipikad, tehingute arv, mis peab olema notariaalselt tõestatud, aina kasvab.

Notarite äri käib mahu pealt, hinnad on seadusega fikseeritud. Selleks, et palju teenida, tuleks konkurentsi piirata. Sama teed tahetakse minna ka õigusabis. Probleemi olemus on ülereguleerimises ? paraku on turg peaaegu alati parem kvaliteedikontrolör kui seadusetäht või määrus.

Riik peab looma konkurentsi soodustava keskkonna, et kõigile oleks õigusabi piisavalt kättesaadav. See ei tähenda ainult soodsa hinnaga teenust, vaid efektiivselt toimivat teenuse turgu.

Juristi amet eeldab head haridust, pidevat enesetäiendamist ja kõrget moraali. Õigusteenuse turg erineb teistest turgudest selle poolest, et teenuse osutaja on iga päev oma oskuste ja võimetega tööjõuturul. Nõrgemad kukuvad n-ö loodusliku valiku põhimõttel peagi välja. Pikaajalised tegijad peavad pakkuma kvaliteeti konkurentsivõimelise hinnaga, sest tasemel tegijaid on palju.

Keskmine eraisiku arve on õigusabis umbes 5000 krooni. See pole suur summa, kui arvestada, palju raha võib kaotada näiteks eriti töösuhte ebaõiglase lõpetamise pärast. Kui aga allkiri valesse kohta on juba antud, ei saa enam asju tagasi pöörata. Ettevõtete ja suuremahuliste ärialaste lepingute puhul võib 20 000 krooni ?kokkuhoidu? tähendada miljonitesse kroonidesse ulatuvat kahju. Aga siin pole küsimus niivõrd õigusabi kättesaadavuses, kui klientide teadlikkuses õigusabi olemusest.

Teise ilmasõja eel olla rahvasuus liikunud nali advokaadist, kes pärandas ühe 20 aastat kestnud kohtuvaidluse edasi oma pojale, kes oli ka jurist. Poeg teatas poole aasta pärast isale: ?Ma sain sellega hakkama!? Isa muutnud väga kurjaks: ?Sa vana loll! Mina elasin sellest loost ära kogu oma elu!?

Pigem peaks õiguseabi tulemus olema kiire, õiglane ja kliendi huve kaitsev lahendus, mitte protsess ise. Selle vastu ei aita kavalad ja laisad ?advokaadihärrad?, vaid tugev konkurents, mis määrab kvaliteetsele teenusele õiglase hinna.

Kõige valusamalt puudutavad kavandatavad muudatused 2-3 juristiga väikebüroosid ja õigusteenust osutavaid füüsilisest isikust ettevõtjaid. Tihti on nende töö tulemuslik ja hea. Muidu ju keegi ei ostaks. Info teenusest liigub suust suhu, ning sedasi saavutatakse töömaht, mis on täiesti piisav.

Toimuv meenutab veidi olukorda, mis on valitsenud Kirjanike Liidu ümber. See, kes pole liidu liige, pole õige kirjanik. Ometi on mitmed mitteliikmed ühed loetumad kirjanikud. Kas neid ei tohikski siis lugeda? Tegelikult ütleb ka kirjanduses turg, mis on hea ja mis mitte. Kes elatab end ära ja kes mitte.

Pangandusse oodatakse uusi tegijaid. Jaekaubanduses käib tihe rebimine. Keegi ei ütle, et Eestis tohib olla 5 või 50 poodi. Igal turul on piir, aga turul tegutsejaid ei tohi kunstlikult ja mõistliku aluseta piirata ? klient on see, kes ütleb, kes jääb ellu, kes jääb mällu.

Autor: Marion Vahuri