Trepikoda ? maja hing ning suunanäitaja

?Trepikoda peaks olema sissekutsuv, suunav, kojujõudmise turvatunnet pakkuv, positiivsust sisendav. Selgesti loetavad arhitektuursed detailid väljendavad, millise kohaga tegemist,? arutleb Tartu Kõrgema Kunstikooli õppejõud Heli Tuksam, kes koos kolleegide Tuuli Puhveli ja Madis Liplapiga on renoveerinud mitu huvitavat trepikoda Tartu ajaloolistes hoonetes. Trepikoja kujundamisel tuleb arvestada, et liikumise suund ja uksekohad oleksid kergesti leitavad, olulised on põrand ja valgus, samuti see, kuidas dekoratiivsed detailid ? trepi käsipuud ja uste lingid ? stiili toetavad.

?Kindlasti on igal stiilil ja igal trepikojal oma iseloom. Isikupära leidmiseks ja erilise aktsendi rõhutamiseks on lõputult variante. Aktsendiks võib olla näiteks näiteks vitraa?aken, eriline lühter või uste värv. Selleks võib kujuneda ka seina rütmiv kujund või hoopis maalitud lagi,? pakub Heli Tuksam.

Oluliseks aktsendiks on kahtlemata trepp, mille astmed räägivad nii mõndagi maja elanikest.

Vanades majades peaks lähtuma ennekõike stiilist, kuid see ei tähenda Tuksami hinnangul üks ühele ajaloolise eeskuju järgimist. Vaba teemaarenduse aluseks võib olla üksik nüanss, näiteks sobiliku ajastu värvilahendus või hoopis stiili rõhutamine aksessuaaridega (lingid, hinged) ning erilise põrandakattematerjaliga (näiteks paas, lossikivi, eriliselt töödeldud valatud põrand terratso, mis teenimatult unarusse on jäänud).

Põrandast saab kujundada trepikoja suunanäitaja, eriti kui kasutada mosaiigi abi. Mosaiiki võib vabalt siduda tavalisse plaaditud põrandasse. Uus trepikoda võimaldab julgelt kasutada ka moodsaid materjale, vana eeldab traditsioonilisemat valikut.

Trepikoda peaks ennekõike mõjuma valgusküllaselt. Kujundamisel ei maksa peljata ka erksaid toone, mis lisavad ruumile emotsiooni.

?Vana maja trepikoja renoveerimisel tasub ka nõu küsida, praegu on võimalused juba nii laiad, et sinna on kerge ära eksida,? soovitab Heli Tuksam.

Juugendstiilis maja Kivi tänaval üllatab sisenejat laemaalinguga.

Maja arhitekt on Victor Kessler.

Foto: Meeli Küttim

?Kõige õilsamad põrandad on iidsed mosaiigid, millesse on tegemise käigus kogunenud tohutu hulk energiat ja mida lisavad veel aja jooksul sellest üle kõndivad kodanikud,? mõtiskleb Madis Liplap ja lisab, et pole üldse tähtis, mida on mosaiigis kujutatud. ?Mosaiik võib olla ka lihtsalt ornamentaalselt lahendatud kivivaip,? ütleb Liplap.

Tartu tudengid kasutasid mosaiigis marmori, klinkerplaadi, glasuuritud plaadi ja smaldi tükke.

Foto: Meeli Küttim

Trepikoja seinte kujundus võiks muutuda alt üles liikudes kergemaks, heledamaks ? kõige selle tulemusena tundub trepikoda kõrgem, majesteetlikum, soovitab Madis Liplap.

?Väga populaarsed on ?lagunenud? trepikojad: krohviparandustega ja vanadest värvikihtidest puhastatud ruumid, kus näilise korratuse kõrval troonib kontrastina moodne ja tehniliselt kõrgel tasemel käsipuu või lühter.

Foto: Julia-Maria Linna

Antoniuse Gildi koridori fresko on maja selgroog.

?Trepikoda ei tohi olla pealetükkiv, sest me vajame puhvertsooni tänavamelu ja korteri-kodu intiimsuse vahele, et meil oleks võimalik rahuneda ja astuda sealt edasi hoopis teise maailma,? arutleb Madis Liplap. ?Kujunduselt peaks ta olema sobilik kõigile, sest sellest trepikojast-koridorist avaneb uks näiteks modernsesse, klassikalisse, hipilikku või esivanemate pärandit kandvasse interjööri.?

Foto: Julia-Maria Linna

Autor: Tiina Kolk