Euroopa Liitu ja NSV Liitu ei ole ilus võrrelda, aga ometi on ELigi arengut hakanud pärssima jäikus, mis ei lase tal antud lubadusi tegudega kinnitada. Paljud ehk ei mäleta Nikita Sergejevit?i püstitatud loosungeid: 20 aastaga USAst mööda ja 30 aastaga kommunismi ega seda, mis sellest kõigest välja tuli.

Küll aga peaks meeles olema aastal 2000 ELis pidulikult kinnitatud Lissaboni strateegia, millel oli väga selge eesmärk: muuta Euroopa Liit kümne aastaga maailma kõige konkurentsivõimelisemaks piirkonnaks.

Nüüd, kui on möödunud piisavalt palju aega, et see strateegia võiks kanda esimesi vilju, on Hollandi ekspeaministri Wim Koki juhitav äriliidrite, majandusteadlaste ja ametiühingutegelaste töörühm teinud strateegia täideviimise vaheanalüüsi ?Väljakutsega silmitsi?. Leebelt öeldes ei ole selle tulemused rõõmustavad, need on üsna nutused. Midagi julgustavat ei lisanud ka analüüsiga tutvunud äsjane ELi tippkohtumine.

Töörühma analüüsis tõdetakse, et möödunud viie aastaga pole EL suutnud USA edumaad kärpida, vaid hoopis veelgi rohkem maha jäänud, samal ajal kui Aasia on tagantpoolt lähemale tulnud. Seega süveneb oht, et kui vananeva elanikkonnaga Euroopa õppust ei võta, siis on Vana Maailma sotsiaalne majandusmudel määratud hääbumisele.

Lissaboni strateegiale heidetakse ette selle päratut laialivalguvust. Seal on seatud sadakond eesmärki, st ?räägitakse kõigest ehk mitte millestki?. Edu saavutamiseks tuleb ekspertide meelest minna palju konkreetsemaks. Tuleks seada kõige rohkem 14 ülesannet, mille põhjal tuleks igal liikmesriigil välja töötada oma tegevusplaanid majanduskasvu kiirendamiseks. Muu hulgas soovitatakse tõsta teadus- ja arenduskulude osakaal SKPs kolmele protsendile, vabastada ELi siseturg jätkuvatest piirangutest ning kasvatada hõive 70 protsendile.

Niisuguste eesmärkide täitmine oleks mõõdetav ja riigid saaks tubliduse järgi juba tuleval aastal ritta seada. Siis torkaksid laisemad ja inertsemad riigid kohe silma ja satuksid häbiposti. Aga see idee ei meeldinud äsjasel ELi tippkohtumisel osa riikide liidritele mitte ja lükati tagasi. Oponendiks olnud Saksamaa kantsleri Gerhard Schröderi sõnul peab iga riik reformide kohandamisel lähtuma oma rahvuslikust eripärast ega taha kuulda Brüsseli etteheiteid.

Kellelegi ei meeldi peapesu saada ja Saksamaal on juba üks valus kogemus olemas. Kui rahaliiduga seotud stabiilsus- ja kasvupakti nõudeid arutati, oli just Saksa rahandusminister Theo Waigel see mees, kes nõudis, et pakti rikkujatesse tuleks karmilt suhtuda. Nüüd, kus Saksamaa koos Prantsusmaaga aastaid pakti nõudeid ei täida ja Brüssel on üritanud neid karistada ja trahvida, on Saksamaa lähedaste riikidega abiga need katsed nurjanud.

ELi arengu üks võtmeküsimusi ongi see, kas suurriigid ja ELi arengu mootorid Saksamaa ja Prantsusmaa suudavad oma valulised majandusreformid läbi viia nii, et senine kõrge heaolu selle all eriti ei kannataks. Väiksematel kõrgtehnoloogilistel Põhjamaadel on see läinud edukamalt, kuid suurte riikide inerts on suurem ja heaoluga harjunud inimeste ja ametiühingute vastuseis mõistagi tugev.

Uued riigid, sealhulgas Eesti, on reformialtimad ning suurendanud oma konkurentsivõimet eelkõige madalate maksude ja palkade ja liberaalse majanduskeskkonnaga. Nende hädaks on aga konkurentsivõime parandamise teine pool: raha leidmine teadus- ja arenduskuludeks, tööviljakuse suurendamine ning heaolu üldise taseme tõstmine.

Ametist peatselt lahkuv Euroopa Komisjoni esimees Romano Prodi tunnistab Lissaboni strateegia täitmise läbikukkunuks. Tema väitel on komisjoni sellealased jõupingused nullinud riikide vetod paljudes olulistes majandusvaldkondades. Tüüpilise näitena toob ta Euroopa patendi, mida pole suudetud 15 aastaga teoks teha.

Väga kriitilise hoiaku ELi ühisturu suhtes võtsid äsja ka maineka Briti turuuuringufirma Chatham House?i küsitletud 451 rahvusvahelise suurkontserni juhti. 63% neist oli seda meelt, et ELi turu liiga suur reeglistatus kahandab Euroopa firmade konkurentsivõimet. Osa juhte väitis, et äritegevuse alustamine ELis võtab USAst 12 korda rohkem aega ja on neli korda kallim.

Patendi saamisele Euroopas kulub aga kaks korda rohkem aega ja viis korda rohkem raha kui USAs. Peatselt astub ametisse uus Euroopa Komisjon. Selle juht Jose Manuel Barroso lubab, et jätkab jõupingutusi Lissaboni strateegia elluviimisel, lähtudes Wim Koki ekspertide soovitustest.

Et Barrosol oleks Prodist rohkem edu, peavad kõik riigid olema valmis selle nimel senisest rohkem vaeva nägema. Teiseks pole veel selge, kas isegi Wim Koki ekspertide soovitused on selleks piisavad. Selles kahtleb näiteks Brüsseli sõltumatu uurimiskeskuse Lissaboni nõukogu juht Paul Hofheinz, kelle väitel pole need küllalt radikaalsed.