Karjäär muutub isikukesksemaks

Öeldakse, et kõige püsivamad on ajutised asjad. See kehtib tihti ka töökoha suhtes. Kindlasti on paljud mõelnud uut töökohta vastu võttes, et heal juhul pean siin aasta vastu ja siis vaatan midagi põnevamat, sobivamat või kergemat.

Eneselegi üllatuseks leitakse end aga samalt töökohalt veel ka viie, kümne või koguni 15 aasta pärast ja ikka ei raatsi kuidagi veel lahkuda, kuigi pakkumisi sajab uksest ja aknast sisse. Sageli läheb mõni töö aastatega isegi põnevamaks, sest omandatud kogemus võimaldab asju uue nurga alt näha.

Seega on karjääri planeerimine sageli üsna tänamatu tegevus, kui inimesel pole väga selget plaani tõusta viie aastaga müügijuhi kohalt juhatajaks. Aga ka siin on sageli ees meist sõltumatu faktor ? praegune juht on noor ega mõtlegi lahkuda, sest ta saab tööga hästi hakkama ja talle meeldib oma tegevus.

Tundub, et pärast ülikooli kiirelt ettevõtte juhtideks tõusnud võitjate põlvkond ei mõtlegi veel püsse põõsasse visata. Kuigi välismaalased jälgivad huviga, kuhu arenevad meie juhid, kes jõudsid kolmekümneselt positsioonile, kuhu välismaal jõuab heal juhul alles viiekümneselt.

Aga tundub, et see on esialgu veel natuke kunstlik probleem ja kui motivatsioonikriis ka esineb, siis on see ajutine nähtus. Nendel juhtidel on õnnestunud lihtsalt oma elu natuke teises järjekorras elada.

Kui praegused noored naudivad reisimist ja õppimist, enne kui tööle ja karjäärile pühenduvad, siis paljud neljakümnesed aastaid tööd rabanud firmajuhid avastavad nüüd, et elus on ka muid väärtusi ja aastatega teenitud rahaga saab osta endale head haridust ja väärtuslikku vaba aega.