Rivo Sarapik • 11. oktoober 2005 kell 22:00

Ühistransport on stressi allikas

Ühistransporditeenuse kvaliteedi parandamisega annab vähendada selle teenuse kasutajate stressi. Tänu elukohavahetusele vähenes minu ühissõidukeis veedetud aeg poole võrra. Võib-olla rohkemgi, sest töö ja kodu vahet saab nüüd ka jala käia. Peagi märkasin, et kadunud olid stress ja pinge sellest, kas ja kuidas õigele trammile jõuda.

Samuti ebameeldiv ootus pooletunnise loksumise ees nii tööpäeva alguses kui ka lõpus: sõiduk haiseb, on kitsas ja palav, käsipuust ei julge haarata, sest ei tea, mis tõved see endaga kaasa toob, istumisest rääkimata. Sõidu tipuks kontrollivad (täpsem oleks vist: terroriseerivad) sõitjaid Falcki turvamehed. Kord aastas varastatakse midagi kotist-taskust ära. On räpane, vastik ning alandav välismaalaste ees. Kõik see mõjutab inimest paratamatult.

Kui päev algab nadilt, jätab see pitseri kogu päevaks ? lihtne psühholoogia. Tallinna linnavalitsuse andmeil tehti eelmisel aastal 131 miljonit sõitu ühissõidukeis. Seega on ühistranspordi mõju meile suurem, kui esmapilgul võib tunduda.

Ühelt poolt väljendub see mõju kliendilt saamata jäänud tulus, sest sekretär oli hommikul ühissõidukis määritud jalanõude pärast turris ning ütles kliendile halvasti, teisalt raisatud tööaeg või pahasti ütlemiste tõttu halvenenud suhted. Kas klientidele halvasti ütleval sekretäril ongi terve elu halb tuju või on seda kuidagi võimendanud hommikune töölesõit? Vaadake kontoris inimesi, kes hommikuti pikalt tööle sõidavad, mis nägu nad on.

Ühistranspordi mõju tajumiseks ei piisa kord aastas mõnest ajakirjanikele reklaamitud näidissõidust valitud ühistranspordivahendis. Sellest ei saa tihti aru ka siis, kui ise teenust kasutad. Küll selgub see pärast teenusest loobumist. Näiteks tasub proovida tipptunnil trammiliini nr 2 teekond läbi sõita, või teha sedasama nr 18 bussiliini puhul. See jääb meelde. Samuti ei mõista seda stressi autoomanik, kelle ainus kokkupuude ühissõidukiga on selle silmamine autoaknast ning busside kirumine, kui need liikluses jalgu kipuvad jääma.

Stressi ilmselt olematuks muuta ei ole võimalik, vahemaa läbimiseks kuluv aeg on niikuinii pinge. Küll on võimalik korraldada ühistransporti viisil, et see stress ei võimenduks ega edasi kanduks.

Samuti on kallis ja tarbetu ühistranspordi taset tippu ehk 100% klientide rahuloluni tõsta, kuid mingi optimaalse taseme võiks saavutada. Täna tundub keskmine tase küll lati alt läbijooksmisena.

Ühisveonduse kvaliteedi tõstmisest ei võidaks vaid senised kliendid. Aasta-aastalt tiheneb liiklus ja suureneb autode arv. Ühel hetkel ei ole enam võimalik teid laiemaks teha ehk tuleb leida alternatiiv. Üks võimalus on korralikult toimiv ühistransport.

Selleks, et autoomanik mõtleks oma neljarattalise asemel ühiskasutatavasse sõidukisse ronida, peab tal olema selleks motivatsioon. Täna püütakse kesklinnast autosid välja saada jõuvõtetega, näiteks kallineva parkimisega ning halastamatu parkimiskontrolliga. Surumise asemel töötab paremini motivatsioon, vaba tahe ? kui inimene näeb selgelt, et ühissõidukiga on oluliselt mugavam ja lihtsam kodust tööle, pole põhjust oma autosse ronida.

Autojuhil puudub huvi ühissõidukiga liikuda, kui see ei ole mugav või tekitab ebameeldiva tunde. Kui uus süsteem võtab enam aega ja on endisest tülikam (tuleb näiteks ümber istuda, piletit on ebamugav osta), on oma autoga lihtsam liikuda ? harjumus. Harjumusi aga on väga raske murda.

Septembri lõpus kulutas Tallinn veerand miljonit krooni, et tasuta ühistranspordipäeva abil propageerida avalikku transporti. Ma ei tea, kas ja kuidas on selle kulutuse mõistlikkust ja tulusust võimalik mõõta. Küll tean ühistranspordi kasutajana, et teenus, mis peaks olema tarbijasõbralik, on täna tarbija vastu suunatud.

Samuti on taas päevakorras uue trammitee rajamine Lasnamäelt kesklinna kaudu Mustamäele. Tundub meelevaldne ja populistlik otsus, sest lihtsam on midagi uut osta, kui et vana ning rikkis parandada. Tallinnas tundub uus trammitee mittevajalik ehk sellele projektile kuluvat raha saaks edukalt kasutada olemasoleva süsteemi tõhustamiseks. Sellele, et sõidukid oleksid puhtad, korralikud, piletisüsteem toimiks, infrastruktuur ei laguneks ning rohkem inimesi tunneks huvi ja soovi niiviisi liigelda.

Ühistransport ei peaks olema vaid äriprojekt, selle toimimine on sotsiaalselt oluline ning peegeldub ühiskonnas. Samuti ei tohiks see olla nagu Tallinna teedevõrgustik, millele pööratakse tähelepanu vaid vahetult enne valimisi.

Hetkel kuum