Georgetown, moodne jesuiitlik ülikool

Kuigi loogika võiks Uuest Maailmast vastupidist eeldada, on Ameerika Ühendriikide pealinna juhtivaid ülikoole sügavalt usklik. Georgetowni rajas paavsti Ameerika missiooni juht John Carroll jesuiitliku ülikoolina ja sellena tegutseb ta siiani. Ülikooli kodulehel seisab, et nende missiooniks on anda parimat haridust ?jumala ülistuseks ja inimkonna heaoluks? ja et selle lõpetajad käituvad ? eesti keelde ümberpandult ? nii, et kus viga näed laita, seal tule ja aita. Praegugi peab iga tudeng võtma kaks kursust teoloogias: näiteks esmakursuslased asuvad lahendama kas jumala probleemi või saavad sissejuhatuse piiblikirjandusse.

Tugevast katoliiklikust identiteedist hoolimata avati kool siiski algusest peale kõikidele ühiskonnaklassidele ja uskudele ja tänapäeval on Georgetowni ülikoolis muu hulgas võimalik õppida kristluse-isla­mi vastastikuse mõistmise teaduskonnas.

Georgetowni õigusteaduskonna kõrgemate kraadiõpingute asedekaani Wendy Perdue sõnul tähendab jesuiitlik haridus tervikliku inimese harimist. Tudengitele ei õpetata vaid aineid, vaid ka ühiskonna teenimist. ?Me loodame, et kõik meie juristid lõpetavad kindla sooviga pühenduda ühiskonnale laiemalt,? sõnab Perdue.

Praegu õpib Georgetownis umbes 12 000 tudengit, nende seas õppureid enam kui sajast riigist. Kooli kõige kuulsamaks kasvandikuks võib pidada USA ekspresidenti Bill Clintonit, kes õppis rahvusvahelisi suhteid. Samas teaduskonnas jagavad õpet teiste seas endine USA välisminister Madeleine Albright ja endine Hispaania peaminister José Maria Aznar.

Georgetown koosneb seitsmest teaduskonnast ehk koolist, millest osa annab bakalaureuse ja osa kõrgemaid kraade, lisaks kuulub kooli alla hulk muid programme. Kui lugeja eeldab, et siin õppimine pole just odav, on tal õigus. Ainuüksi bakalaureuse kraad läheb maksma üle 400 000 krooni ning elama ja sööma peab ka.

Eestlastele on Georgetownis õppimise võimalikuks teinud peamiselt stipendiumid, nagu Fulbright ja Muskie. Üks õnnelikest stipendiaatidest, Raidla & Partnerite tippadvokaat ning Tallinna börsi vahekohtu nõukogu esimees Raino Paron võib öelda, et Georgetowni aastad 1992?93 määrasid tema edasise elu. Ülikoolis kohtus Paron Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) peajuristi Tobias Asseriga, kes viis tudengid IMFi ekskursioonile. Seal sai Paron juhuslikult teada, et valuutafond vajab vene keele oskusega juriste ning leidiski pärast lõpetamist seal töö. Sellelt töökohalt jõudis Paron omakorda Maailmapanga ­õigusosakonna meeskonda, mis korraldas muu hulgas aastas ligi 30 miljardi dollari väärtuses võlakirjaemissioone. ?Siiani ei suuda mõista, kuidas mind sellele tööle võeti, arvestades minu senist kogemuse puudumist,? märgib Paron, kellele suurimaks komplimendiks oli see, kui teda veel aastaid pärast lahkumist tagasi kutsuti. ?Nagu kõik head ülikoolid, õpetab ka Georgetown eelkõige mõtlema ja asjadest aru saama,? sõnab kiitusega magistrikraadi omandanud Paron tagasi vaadates.

Eriti kuulus on Georgetowni õigusteaduskond ehk Law Center, kus tuntud Eesti juristidest on õppinud eelmainitud Raino Paron (lõpetas 1993), endine finantsinspektsiooni juhatuse liige Kilvar Kessler (1997), Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse õppetooli hoidja Lauri Mälksoo (1999) ja kaitseministeeriumi kantsler Lauri Almann (2004).

See on USA suurima õppejõudude arvuga õigusteaduskond ning on kuulus eelkõige oma konstitutsioonilise, rahvusvahelise ja maksuõiguse õpetuse poolest.

Fulbrighti stipendiaat, 2004. aastal Georgetowni magistriõpingud lõpetanud kaitseministeeriumi kantsler Lauri Almann kinnitab, et kool on rahvusvahelisele õigusele spetsialiseerunud juristidele suurepärane võimalus õppimiseks ja enesetäiendamiseks maailmakuulsate professorite ja asjatundjate käe all.

Nii Almann kui ka Raino Paron rõhutavad, et USA pealinn andis neile juurdepääsu oma ala absoluutsetele tippudele. Paroni hinnangul andis hea võimaluse näha USA sise- ja välispoliitika köögipoolt see, et õigusteaduskond asub vaid paari tänavavahe kaugusel USA parlamendihoonest ehk Kapitooliumist, mis tähendab, et kõvad poliitikategijad on nii õppejõudude kui õppuritena koolis igapäevased külalised. Almann omakorda kirjeldab, kuidas mõnda huvitavat raamatut lugedes oli võimalik otsida internetist autori kontaktid ja temaga ühendust võtta. Astu läbi, räägime juttu, oli tavaline vastus.

Georgetowni õigusteaduskonda, mis asutati 1870. aastal 25 tudengiga, astub nüüd igal aastal umbes 1800?1900 tudengit. Meie mõistes rebaseid siin siiski pole ? juuraõpingute alustajatel on juba esimene akadeemiline kraad käes.

Üks oluline muutus õigusteaduskonnas on see, et kool võtab vastu aina enam välismaalasi. Veel kümmekond aastat tagasi oli osa professoreid välismaalaste õpetamise suhtes skeptilised ? visake näiteks pilk sõnavarale, mis kirjeldab maksuõiguse juriidilisi nüansse! Ometi on nüüd rahvusvaheliste tudengite järele nõudlus tekkinud ja õppejõud lausa paluvad endale mõnda. Tänavu võeti teaduskonda vastu ligi 200 noort, kes tegid oma esimese õigusteaduste kraadi mujal. ?Teiste maade kogemuste kuulamine on muutnud meie intellektuaalse keskkonna palju elavamaks?, märgib Georgetowni õigusteaduskonna kõrgemate kraadiõpingute asedekaan Wendy Perdue.

Välismaalastele mööndusi ei tehta. Lauri Almann näiteks mõistis, et ilma pesapalli ja Ameerika jalgpalli terminiteta ta kooli eeskujulikult ei lõpeta, sest mitmed kaasused vajasid ka sporditeadmisi. Ja Georgetownis ei kuula tudengid ammuli­sui õppejõudu, vaid peavad ise klassi ees advokaati mängima.

Teaduskonna taset näitab seegi, et lõpetanutest umbes üheksa kümnendikku teeb kurikuulsa BAR-eksami (see on USA juristide eksam, mis vastab umbes meie advokatuuri eksamile) esimesel korral ära.

Wendy Perdue, kes annab Georgetownis loenguid seaduste konfliktidest ja kes on siin õpetanud 23 aastat, peab ülikooli ühtaegu intellektuaalseks väljakutseks ja teisalt soojaks ja sõbralikuks kohaks ? kaks olulist asja, mis mitte alati koos ei käi.

Intellektuaalsele poolele langeb kahtlemata võimalus osa saada ülemkohtu istungite simulatsioonidest. See tähendab, et advokaadid, kes peavad USA kõrgeima kohtu ees välja astuma, saavad nädal varem võimaluse õigusteaduskonnas oma etteaste läbi mängida. Seda hindab peamiselt ülikooli professoritest koosnev ?kohtunike kogu? ehk ?ürii. Kuna tegemist on päris kaasustega ? enam kui pooled ülemkohtus vaidlusele tulevad juhtumid mängitakse siin läbi ? peavad kõik seda kuulata soovivad üliõpilased kirjutama alla konfidentsiaalsuslepingule.

?See tõstab õigusemõistmise kvaliteeti,? selgitab Perdue asja mõtet. Sel haruldaselt kuumal sügispäeval, kui lähen õigusteaduskonda intervjuud tegema, on tudengid kleepunud fuajees asuva teleri ette, kust kantakse üle uue ülemkohtu esimehe valimisdebatti.

Kuid õigusteaduskonnal on ka lõbusamaid traditsioone. Igal aastal peetakse maha korvpallimäng teaduskonna professorite ja USA Kongressi liikmete vahel, mis Perdue kirjelduse kohaselt kujutab pallimat?i ?keskealiste natuke vormist väljas mängijate vahel, kes võtavad asja väga tõsiselt.? Piletimüügist saadud raha, igal aastal umbes 100 000 dollarit (ehk ligi 1,3 miljonit krooni), läheb heategevuseks.

Keset detsembrikuist eksaminädalat aga on õppejõududel tavaks kutsuda tudengid öisele hommikusöögile. Ühel õhtul kell 9 pakuvad professorid tudengitele stressileevenduseks munaputru, pannkooke ja saiakesi.

Ja stressileevendust on viimastel tarvis, sest siin koolis seanahka vedada ei saa. Et Georgetowni jutustavas laadis eksamid ei ole naljategemine ? tavaliselt tuleb kirjalikult selgitada mingit mõttekäiku või lahendust ? seda võib teile kinnitada iga asjaosaline. Perdue sõnul peaks iga tunni loengute kohta tulema kaks tundi iseseisvalt õppimist. Loenguid on magistritel küll vaid 10?12 tundi nädalas, kuid tegelikult ei suuda ükski inglise keelt võõrkeelena rääkiv õppija ülejäänud tööd 20 tunniga nädalas ühele poole saada.

Perdue annab igaks tunniks lugeda umbes 30 lehekülge, aga see on õige aeglane lugemine. Ja kui lugemata jätad, jääd kohe teistest maha. Paron tunnistab, et õppis tööpäevadel kümnest kümneni ja laupäeval üheteistkümnest viieni. Kuid asi oli seda väärt.