27. oktoober 2005 kell 22:00

Ohtralt tundeid põrandalt

Tegelikkuses peaks pind, millel me liigume, mõjutama meie tundmusi nagu teisedki ümbritsevad asjad, me pole lihtsalt harjunud neid jalge alt tulevaid aistinguid sõnastama, veel vähem tegema saadud aistingutest järeldusi.

Põranda kui jalgealuse vaatlemiseks ja hindamiseks on mitmeid lähenemisviise: praktilistest, esteetilistest ja tunnetuslikest omadustest lähtuvaid.

Praktilisus tuleb põrandate puhul esimesena arutluse alla. Kas ta sellesse keskkonda sobib, kuidas vastu peab, kui kerge on puhastada? Kõige selle hindamisel saab abi materjali tootjatelt, tuleb nõu küsida ja teha õiged valikud.

Esteetiliste omaduste hindamine on juba keerukam. Kellele meeldib läikiv, kellele matt. Kas põrand peaks ruumis olema tume nagu mullapind või hoopis hele kui liivarand. Kõik sõltub vaataja-otsustaja meeldimistest ja ettekujutusest, mida ta ruumilt ootab või millisena ta seda oma vaimusilmas näeb. Esteetilises plaanis on valikuid raske hinnata. Nagu me kõik teame, siis maitse üle ei vaielda. Saab vaid hinnata, kuidas valikud omavahel sobivad või kas nad moodustavad terviku. Kujundusspetsialistid peaksid suutma hinnata valikuid just idee terviklikkuse saavutamise tasandilt.

Sellesse esteetilisuse kategooriasse kuuluvad omamoodi ka põrandate kujundamine erinevate materjalide ja värvitoonidega. Lihtsaim viis ruumi selgepiiriliseks tsoneerimiseks on kasutada erinevaid põrandamaterjale. Kas kivimaterjale välisruumide läheduses või niiskemate ja keerulisemate kasutusaladega pindadel, puitu neutraalses tsoonis ja vaipa seal, kus on aega lõõgastuda ja võtta hetke mõnuga.

Selle viimase lause sõnumist hakkabki tasapisi kooruma välja see mõte, millest tahtsin rääkida. Neist läbi jalataldade tulevatest sõnumitest, millisele pinnale oleme sattunud ja kas need harmoneeruvad selle ruumiosa muu imagoga.

Kaubamaja pikka kõrgesse ja kumisevasse koridori sobib tugev sile põrandakate, millelt käijate sammud kõlavad uljalt ja rahulolevalt tagasi. Hotellitubade koridoris oleks see aga lubamatu, seal tahaks liikuda nii, et keegi sind ei kuule. Läikiv poleeritud põrand tekitab alati tunde, et äkki on libe. Aga kui jõuad sealt edasi kodusele puitpinnale, tunned end kui pääsenuna, su jaladki liiguvad just nagu teisiti, samm on pikem ja hooletum. Pehmel karvasel vaibal on kuidagi rahulik, isegi turvaline, tahaks olla seal kauem, aja mõõde hakkab lausa kaduma. Miks muidu pannakse diivani või voodi ette vaip? Arvan, et mitte ainult selle pärast, et põrand on külm, vaid ikka mugavuse ja turvalisuse pärast. Soojendusega kivipõrand pakub hoopis teisi aistinguid kui külm kivipind.

Kõike seda jalatalla tunnete virvarri võiks põrandate kujundamisel ära kasutada, sellele võiks mõelda ja selle ideega mängida.

Mõelge, kui erinev on tunne, tulles vaibaga kaetud põrandalt betoonpinnale. Peaaegu nagu muruväljakult asfaldile. Või veel põnevam ? kruusateelt sahisevatesse sügislehtedesse. Miks ei peaks inimene saama siseruumides samaväärseid jalatalla emotsioone, kui väljas liikudes?

Autor: Kadri Pärtelpoeg

Hetkel kuum