Kuidas saada kirjanikuks?

Henrik Aavik 20. jaanuar 2006, 00:00

Romaani Faktootum järgi vändatud samanimeline film räägib mehest, kellele tema oma mõtted ja elu on olulisemad kui teiste omad või üldse ümbritsev maailm. Tema sisimas ei ole tõkkeid, mida ühiskonna enamik teisi liikmeid enda ümber kuhjanud on. Ta tahab saada kirjanikuks ja see on ainus mis loeb.

“Kui mul vahel tekib kahtlus, et kas ma ikka oskan hästi kirjutada, siis ma loen mõne teise kirjaniku töid, ning olengi tagasi rajal,” püsib Henry Chinaski vankumatult valitud sihil kahtlemata oma võimetes.

Asjad, mis ei ole fookuses, ei lähe nii edukalt – ta ei suuda hoida oma päevaseid töökohti oluliselt üle nädala, vahel ka üle paari tunni.

Charles Bukowski, joodik ja kultuskirjanik, ei kujuta ennast oma autobiograafilistes teostes paremana, kui ta tegelikult oli, pigem halvemana. Läbi tema lugude – joomise, stressi, sigaretisuitsu ja tüdimuse – küünib üks tunne – vabaduseiha. Võimalus olla sõltumatu, võimalus kirjutada. Mitte olla köidetud tööandjate, naiste, raha, pere, isegi mitte alkoholi külge.

“Kui lähed, siis mine lõpuni,” tõdeb Bukowski alter ego Henry Chinaski filmi lõpus rahatuna ja kõigi poolt hüljatuna. Ta istub ühes äärelinna odavas stripiklubis limpsides viimaste veeringute eest ostetud õlut teadmata, et selleks hetkeks on temast juba saanud kirjanik.

Filmi autor Bent Hamer oskab teha köitvat staatilist filmi, kus väikesed sündmused hakkavad lugu kandma ning viivad lõpuks väikese finaalini, mis vaatajale piisav tundub, kuid mis ei varjuta filmi, ei trügi selle fookusesse. Ta lihtsalt räägib lugu, püüdes lahata läbi selle, mis inimesi tegelikult elus hoiab, tiksuma paneb. Sama küsimus on õhus ka tema filmis “Salmer fra kj¸kkenet” (Köögilood, 2003), millega ta eestlastele seni peamiselt tuntud on olnud.

Ainus, mis mind filmi puhul veidi häiris, oli peaosatäitja Matt Dillon, kelle näitlejatöö oli küll meisterlik, kuid kes lihtsalt ei olnud Henry Chinaski. Minu jaoks vähemalt. Ta oli lihtsalt liiga ilus, et välja vedada vinnilise joodiku paistes näo ja kõhna kintsuga tegelaskuju. Ilmselt olin omale Bukowski raamatute põhjal loonud mõttes Chinaskist oma ettekujutuse ning Matt ei läinud sellega kokku. Lily Taylori roll Jani osas seevastu oli nii autentne ja mõjus, et mul ilmselt on edaspidi raske teda aktsepteerida vähegi glamuursema tegelaskuju kohal mõnes teises linateoses.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:36
Otsi:

Ava täpsem otsing