Käi minu sõnade, mitte tegude järgi

Analüütikuna soovitaksin investoritel hoiduda Kalevist nii kaugele kui võimalik, samas võtsin sügisel ise riski ning ostsin veidi kommivabriku aktsiaid.

Magusatootmine ei ole Kalevile juba mitmendat aastat enam tegevus, mis aktsionäride vara kasvatab. Õigemini, Kalevi väikeaktsionäride vara on viimase aasta jooksul pigem kahanemistrendis ning vee peal püsib ettevõte veel tänu ainult kinnisvaratehingutele. Või nagu ütles Hansapanga analüütik Mihkel Torim kaks nädalat tagasi Äripäevale: "Kalevit võib pidada kinnisvara arendavaks kommitootjaks." Kui nii edasi läheb ning põhitegevus magusatootmine ei muutu kasumlikuks, tuleb kasumi teenimiseks jätkata kinnisvara müümist ning tekib paratamatult küsimus, mitme kvartali kasumi jaoks veel kinnistuid jätkub.

Arvestada tuleb ka, et Kalev on üks nendest ettevõtetest, kellele on maksu- ja tolliamet esitanud nõude suhkru ebaseadusliku ladustamise eest enne Eesti astumist Euroopa Liitu. Tõsi, novembri lõpus Kalev vaidlustas kohtus nn suhkrutrahvi, kuid sellest hoolimata püsib ettevõtte pea kohal 100-150 miljoni kroonine erakorraline kulu.

Lisaks suhkrutrahvile on Kaleviga seotud kaks kriminaalasja - üks puudutab K-Kohukeste välireklaami ning teine Kalev RECi kinnisvaratehinguid Keila-Joal ning ettevõtte vanas tehasehoones Tallinnas Pärnu maanteel.

Eelkirjutatule vaatamata otsustasin pärast Kalevi eelmise finantsaasta (lõppes 30. juunil) majandustulemuste avaldamist natukene ettevõtte aktsiaid osta. Miks ma seda tegin?

Esiteks, Kalev on siiski üks tuntumaid, kui mitte kõige tuntum kaubamärk Eestis, mis on kohalikul turul selge konkurentsieelis. Teiseks, mõni aasta tagasi valmis Tallinna külje all Põrguväljal uus kommivabrik, mis ühe tippjuhi sõnul olevat iga töösturi unistus. Taoline tehas on väärtus omaette, mistõttu Kalevist võib kergesti saada ülevõtmise objekt.

Kolmandaks, olen kuulnud, et Kalevi juhtkond panustab kõvasti meeskonna koolitamisse, mis tähendab, ettevõttel on potentsiaali. Ülipika perspektiiviga investorina ostan niivõrd mitte aktsiat, vaid ettevõtet, mistõttu on firma tulevikuperspektiiv tähtis.

Ning neljandaks, minu jaoks jäi arusaamatuks eelmise finantsaasta viimase kvartali ülisuur kahjum. Mul on millegipärast tunne, et kahjumis on sees ka osaliselt võimalikku suhkrutrahvi.

Mis võib Kalevist edasi saada?

Paljudel terendub silme ees Kalevi võimalik pankrot. Teise ning ilmselt kõige tõenäolisema variandina tekib kommivabrikule välismaine ostja, näiteks Fazer, Kraft Foods või keegi kolmas.

Kolmas võimalus, mis on küll kõige vähem tõenäoline, aga siiski just selles lootuses ma aktsiaid ostsin, võib Kalev kunagi jalad alla saada ning paarikümne aasta pärast on investeering sama väärtuslik, kui oli viis aastat tagasi investeering Hansapanga aktsiasse.

Väikest kogust Kalevi aktsiaid olen omanud enam kui aasta, kuid emotsioone selle aktsiaga seoses on olnud rohkem, kui need aktsiad seda väärt on. Vürtsi armastajana pole ma siiski neist ka loobunud. Samas annan ma endale aru, et õige põhjus investeerida see muidugi pole.

Selge, et Kaleviga seoses meenub mulle rohkem negatiivset. Esimesena muidugi Keila-Joa maja müük turuhinnast tunduvalt soodsamalt tuntud poliitikule ja Keskerakonna alustalale Edgar Savisaarele. On ju ilmselge, et Kalevi tütarfirma Kalev Real Estate Company kinnisvaratehingutega tekitati kahju Kalevi väikeaktsionäridele - kui mitte tõestatavat varalist, siis moraalset ja ebaeetilist kindlasti. Minus tekitas see tehing küsimuse, kas kinnistud müüdi Savisaarele odavamalt selleks, et tasuda abi eest Tallinna Pärnu maantee hoone rentimisel politseile.

Edgar Savisaare poja Erki nimel olev firma Fixor Holding maksis kahekorruselise ja kuue toaga Keila-Joa maja ja 3000ruutmeetrise mereäärse krundi eest 2004. aastal 500 000 krooni. Juba 1997. aastal hindas riigikantselei maja ja krundi hinnaks 520 000 krooni. Õigusemõistmine käib aga Eesti Vabariigis väga aeglaselt. Lisaks on sõprade üle väga raske kohut mõista ja nii polegi tänaseni asjas selgust.

Teiseks tuleb Kalevi ja tema sõbra Keskerakonnaga meelde K-Kohukese skandaal, kus enne viimaseid kohalikke valimisi tekkisid linnapilti rohelised reklaamid, mis meenutasid Keskerakonna sümboolikat. Reklaamitud kohukesed aga paljudesse poodidesse müügile ei jõudnudki. See oli valimisreklaam keelatud ajal.

Ja siis veel ähvardav Euroopa suhkrutrahv. Tundub, et sadadesse miljonitesse kroonidesse küündiv trahv tuleb Kalevil ära maksta hoolimata sellest, et tähtsaid sõpru Toompeal ja selle ümbruses seni igati toetatud on. Vanasõna ütleb, et sõpra tuntakse hädas. Eks aeg näitab, palju Kalevil tõelisi sõpru on.