Joogiveetoru töökindluse eest vastutab kinnistu omanik

ASi Tallinna Vesi inspektor Orvo Käsper ütleb: "Maakraan kuulub vee-ettevõtjale, kes ainsana võib seda sulgeda ja avada. Maakraan asub 0,3-1 meetrit kinnistu piirist väljaspool." Vanemas majas suuremate remonditööde tegemise ajal soovitab Käsper kaaluda ka kinnistul paikneva puhtaveetorustiku, samuti tihti paralleelselt kulgeva kanalisatsioonitorustiku väljavahetamist, mis muidu on üsna töömahukas ettevõtmine.

Vanade tsingitud veetorude, samuti malmist kanalisatsioonitorude eluiga on sõltuvalt vee kvaliteedist ja pinnase iseloomust 30-50 aastat. "Tinatorud peavad kauem vastu, aga tsingitud torul tekib ühte kohta auk sisse ja ongi kõik. Lisaks tekib sisse sade, väheneb läbimõõt ning hakkab eralduma roostet ja sodi, samas on spetsiaalsed plastmassist veetorud seest siledad ja puhtad," tõdeb Käsper.

Tallinna Tehnikaülikooli Keskkonnatehnika instituudi Veetehnika õppetooli erakorraline dotsent Valdu Suurkask paneb südamele, et veetoru paigaldatagu kindlasti allapoole kohalikku külmumissügavust, s.o 1,8 meetrit allapoole maapinda. "Läbi välispiirde ehk vundamendi minekul peab veetoru olema paigaldatud hülssi või teise suurema läbimõõduga torusse, kus hülsi ja veetoru vaheline ruum täidetakse elastse, kuid samas veekindla materjaliga, mis välistab selle, et kui tekivad mingid pinged hoone väliskonstruktsioonis, võivad need kanduda üle torule." Uponor Eesti OÜ asulavõrkude müügiinsener Tõnu Vürmer teab, et isegi kui toru on paksult isoleeritud, aga ebapiisaval sügavusel, võib see ikkagi käreda talvega läbi külmuda. Eriti veel siis, kui majas tarbitakse vett suurte vaheaegadega. "Kui on tagatud sügavus 1,8 meetrit, ei mängi toru materjal külmakindluses mingit rolli." Kõrgemale paigaldatud toru puhul tasub kasutada küttekaablit, mis majast siselülitamisel saab külmunud toru lahti sulatada.

"Inimesed ei ole tihti pööranud tähelepanu nendele kriitilistele kohtadele, kust veetoru võib külmuda. Nendesse kohtadesse tuleb paigaldada toruisolatsioon," hoiatab Vürmer. Kui majas puudub püsitarbimine, tuleb kasutada ka toru küttekaablit. Umbes 3-4 meetrit enne maja mingu veetoru hülsstorusse. Nii kaob võimalus, et tekiks vundamendist lähtuv külmasild, samuti saab hülsstoru kaudu majast külmumise korral sisestada kuuma õhku toru ja hülsi vahelisse ruumi - nii sulab jäätunud toru päris kiiresti. Lisaks saab sellise hülsi korral katkist toru hõlpsalt vahetada ilma, et peaks maja äärest maad kaevama.

Hülss kaitseb toru ka pinna loomuliku vajumise korral. "Igasuguse toru läbiviigul vundamendi seinast peab olema hülsstoru. Kui värske pinnas vundamendi ääres vajub, tekib kääriefekt, mis võib toru läbi lõigata, ja selle vastu aitab läbiviigul toru hülssi panemine," sõnab Vürmer.

Vürmeri kinnitusel tuleb arvestada veetoru külmumisevõimalusega tuulutatava põranda all. Siingi aitab hülss. Hülsi sees aga võiks olla kaabel. Selline küttekaabliga isoleeritud toru sobib hästi ka perioodilise kasutusega hoonetele. Samas see hülss toimib ka tihendina keldriseina puhul, et vältida pinnasvee sisse valgumist.

Käsper hoiatab, et toru paigaldamisel maa sisse tuleb selle alla jätta liivast või peenkillustikust padi, peale, aga u 30 cm samast materjalist kiht, et toru taastäitmisel ei kahjustuks. Samuti tuleb tänapäevastele plasttorudele kinnitada märkekaabel, mis ulatub maakraanist kuni veearvestini, sest nii saab Käsperi sõnul toru vajadusel ka 50 aasta pärast maa seest üles leida. Kindlasti olgu olemas ka teostusjoonis, mis teenib sama eesmärki. Enne toru kaeviku kinniajamist tuleb alati teha surveproov, et veenduda ühenduste veepidavuses.

ASi Tallinna Vesi inspektor Orvo Käsper selgitab, et ehkki maakraanist alates on toru majavaldaja oma, kuulub vesi kuni veearvestini ikkagi kohalikule vee-ettevõtjale.

Veearvesti peab paiknema sissetuleva toru kohal esimese välisseina küljes spetsiaalse kanduriga ja põrandapinnast 70 sentimeetri kõrgusel. Ruum olgu hästi valgustatud ja köetav. Veearvestiga koos on soovitav paigaldada ka nn mudakork, mis kaitseb võimaliku trassisodi eest majapidamise veetarbijaid (boiler, pesumasin).

Sõltuvalt kohaliku vee-ettevõtja nõuetest tuleb see paigaldada kas enne või pärast veearvestit. Näiteks AS Tallinna Vesi nõuab mudakorki pärast veearvestit. Kindlasti peab veearvesti olema taadeldud ja plommitud.

Uponor Eesti OÜ asulavõrkude müügiinsener Tõnu Vürmer soovitab puhtaveetoru külmakindluse tõstmiseks kasutada soojenduskaablit, mis omakorda peab olema paigaldatud koos toruga isolatsioonikihi sisse.

"Kohe, kui sügis saabub, lülitatakse maja toruküttekaabel sisse, eriti isereguleeruva kaali puhul, mis hakkab soojendama vaid seda kohta, kus toru on külmunud, ja hoiab voolutarbe on minimaalse."

Nii töötab Vürmeri sõnul nende firma turustatav Ecoflex Supra, mille idee on see, et kui toru on külmunud, saab selle lahti sulatada. "Ühel hommikul avad kraani, vett ei tule, lülitad küttekaabli tööle, kolme tunni pärast võid olla kindel, et vesi on tagasi," seletab Vürmer.

Soomlastel on tihti suvilates kasutusel selline toru, mis peale pikka äraolekut soojenduskaabliga pikkamisi lahti sulatatakse, ja vesivarustus ongi tagatud. Ecoflex Supra lahendustes kasutatakse kohevast materjalist, vastupidava välispinnaga isolatsiooni, mille all paiknev läikmaterjalist teip ühelt poolt surub küttekaablit vastu toru, teisalt peegeldab tagasi seespidist küttesoojust. Nii ei haju soojenduskaabli soojus ümbritsevasse pinnasesse ja külmunud torus pääseb vesi peatselt taas liikuma.