Jäätunud juga segas merejääl matkajaid

Kirde-Eesti pankrannik pakub hulgaliselt avastamisrõõmu ka talvel, ilmnes Eesti Geograafia Seltsi Noorteklubi suusamatkal Sillamäest Aa rannani. Jää oli märtsi keskel piisavalt paks ja päike käis varakevadiselt kõrgelt.

Viis vaprat suusameest - Hannes, Tiit, Martti, Kait ja Toomas - tegid esimesed arglikud suusasammud merejääl Sillamäe sadama kai ääres Falcki turvaekipaaži kahtlustava pilgu all. Sadam seljataha jäetud, võtsime suuna pankranniku poole, mis kõrgub Sillamäe ja Aa vahel mere ääres eriti võimsalt.

Külmunud vesi oli nii mõneski kohas moodustanud pangaseinale vaatemängulisi jäälahmakaid, mida märtsikuine soojendav päike juba sulatas, kuni need iseloomuliku mürina saatel kukkusid alla rusukaldele. Pärastlõunases valguses joonistus eriti uhkelt välja Päite kõrge ning hambuline pank, mis Soome lahe rannalt tõuseb 41 meetri kõrgusele.

Omaette vaatamisväärsuse moodustab pangaesine rusukalle koos rohkete langenud puudega. Tavalisest huvitavama nurga alt õnnestus jälgida ka Voka jõe ning liivakiviastangu, Oru lossi asupaiga ja Pühajõe ürgoru möödumist.

Suhteliselt sile jää võimaldas valida sobiva liikumistrajektoori, mida aeg-ajalt küll kippus takistama oodatust veidi paksem lumekiht. Liikumistee valikul osutus kasulikuks võtta eeskuju arvukatest loomajälgedest, nende täpne järgimine enamasti välistas liiga paksudesse lumevaaludesse sattumise. Kohatisest lumerohkusest hoolimata oli kogu teekond Sillamäelt Toilasse väga hästi läbitav nii tava- kui ka matkasuusaga.

Ööbimispaika Toilasse saabusime alles õhtupimeduses, matkaseltskonda ootasid ees Kris ja Liis ning suur ülespanemist vajav ahjuga sõjaväetelk. Enne kui väsimus sundis matkalisi soojas telgis uinuma, sõime traditsioonilist matkatoitu ehk kiirkartuliputru konserviga ja jõime teed. Ajateenistuse läbinud noormehed võisid heldinult meenutada oma sõjaväemälestusi, milles rännakud kipuvad aasta-aastalt muutuma pikemaks ning seljakotid raskemaks…

Teise matkapäeva hommikul tervitas suusatajaid endiselt kena talveidüll, kuid ilmateade ning pilved silmapiiril ennustasid peatset ilmamuutust. Teekonda Toilast Aa ranna suunas jätkasime seitsmeliikmelisena ning sageli olid just puhanud Kris ja Liis need, kes suusaraja sissesõitja raske ülesande enda õblukeste õlgade kanda võtsid.

Esimesel matkapäeval kehvemaid suusamehi väsitanud Hannese, tänavu Tartu Maratoni läbinu, sammus polnud aga enam seda kergust ja uljust, millega eelmisel päeval oli püstitatud kiirusrekordeid.

Teel Valaste suunas nautis matkaseltskond pangaaluse metsa lumerohkust. Pikkadeks kilomeetriteks kujunes orientiiriks piirivalve radaritorn, milleni jõudmine näis nõudvat jää, lume, suuskade ning gravitatsiooniga võitlevail matkalistel kaugelt liiga palju aega.

Mõnevõrra raskemaks muutis teekonna kasvav rüsijää hulk, millest mööda laveerimiseks tuli kohati teha üsna keerukaid manöövreid. Peagi kadus veel hommikul säranud päike pilve taha ning plusskraadidesse tõusnud temperatuur muutis lume vesiseks, andes nii mõnegi matkalise suuskade libisemisele oma hoobi.

Kuid see ei vähendanud sugugi suusatajate vankumatut entusiasmi. Liigselt kuluma kippuvat energiat aitasid taastada ettenägelikult seljakotti kogutud "Tõmmu" kommid ning joogivesi.

Lõunapausi tegime Eesti kõrgeima, Valaste joa ääres, kus suppi, kukleid ja vorstijuppi nosides jälgisime üleval vaateplatvormi külastavate loodusturistide tegevust. Ühtlasi lootsime seal täita vahepeal tühjenenud veepudelid. Kuid matkaseltskonna suureks kurvastuseks oli kogu Valaste juga täielikult jäätunud. Hannes küll aimas oma loodusteadlase eksimatu intuitsiooniga voolava vee vulinat, aga näha seda kuskil ei õnnestunudki.

Vähemalt õnnestus meil Valastel kindlaks teha, et kaks korda on siiski võimalik ühte ja samasse auku astuda - igatahes Liis seda suutis. Nii et edasised filosoofilised diskussioonid antud teemal tuleks kuulutada tarbetuks.

Pärast lühikest lõunapausi võtsime suuna järjekordse Eesti rekordiomaniku, Ontika panga suunas, mis ulatub 55 meetri kõrgusele üle merepinna. Ometi pole Ontika mere poolt vaadelduna sugugi nii efektne, kui seda oli esimesel päeval jälgitud Päite pank. Ontika pangaesist üsna ulatuslikku rusukallet kattev laialeheline mets kipub varjama selle tegelikku kõrgust.

Ontikalt seadsime suusasammu edasi Karjaoru joastiku poole, mis matkajuhi Hannese teada pidavat suvel olema üks kaunimaid vaatepilte kogu Põhja-Eesti pankrannikul. Kuid siingi oli külm teinud oma töö ja voolava vee asemel leidsime eest uhked massiivsed jäälahmakad. Siiski ammutasime joastiku suudmest kuivava kurgu kasteks tubli paar liitrit maitsvat vett.

Väga huvitavaid moodustisi oli tekitanud ka merd kattev rüsijää. Kohati koosnesid jäätükid selgesti eristatavatest kihtidest, meenutades hiiglaslikke kihilisi koogitükke. Langenud veetase oli surunud kivid läbi külmunud jääkaane, moodustades nii hulgaliselt merd katvaid suuri "lilleõisi".

Janu ja väsimusega võideldes ning aeg-ajalt lund süües liikusime edasi matka sihtkoha, Aa ranna poole. Peagi saabus rõõmusõnum, et Aast on hakanud meile vastu suusatama Anu koos oma vanematega ning varsti pärast Saka süvalasku kasvaski matkajate hulk kümne osavõtjani.

Ühtlasi täienes matkaliste varustus kahe mahlapudeli ja sooja jõhvikajoogiga, mis tõenäoliselt kunagi varem pole nii hästi maitsenud. Edasine teekond Aa ranna suunas oli kõigi osavõtjate jaoks vaid puhas rõõm, kui välja jätta villis jalad ja valutavad lihasgrupid, mille olemasolugi oli mõni matkaline juba ammu unustanud.

Vaatamisväärsuseks kujunes ka Aa rand, mis oli kaetud ühtlase tiheda kaarja jääkihiga - just sobiv taust kordaläinud, ligi 38kilomeetrise suusamatka meenutuseks tehtava grupipildi tarvis. Eks nii mõnigi sai matkal oma fotokollektsiooni tublisti täiendada, et need hiljem geograafia seltsi noorteklubi kodulehele teistele vaatamiseks üles panna.

Autoga teel tagasi Toilasse varustuse järele sõites peatusime ka panga peal, et ise veenduda, kas sarnaselt kosmosest nähtava Hiina müüriga on ka matkaseltskonna suusajälg ülevalt vaadeldav. Oligi, meie suusajälg laius monumentaalse kunstiteosena selgelt üle merejää. Sama selgelt kui mitme kilomeetri ulatuses jäässe lõikunud lõhe, mis oli pärast vapra matkaseltskonna lahkumist oma võimu näidanud.

Autor: Kait Antso