Tants ja tagaajamine kevadises rabas

Show võib kesta kuni jaanipäevani või, mõningatel juhtudel isegi sügiseni, olenevalt sellest, kui suure hoo kuked sisse saavad. Tedrekukkesid võib mõneti võrrelda eestlastega, kes alguses ei saa vedama ja kellel pärast on pidama jäämisega probleeme. Mäng on see meie jaoks -

kuidas teisiti nimetada toimingut, kus grupp tedrekukkesid jookseb ja keerutab mingil kindlaks määratud alal? Tetrede jaoks on aga tegemist tõsiseima toiminguga, sest just mänguplatsil pannakse paika need kuked, kellel on õigus emasega ühte heita, või õigemini öeldes, kelle emane oma pesakaaslaseks välja valib.

Kõik algab ligi tund enne päikesetõusu, mil rabaservas kasvavate suuremate kaskede ja mändide latvadest saabuvad uhked tedrekuked. Maandudes võetakse kohad sisse ning algab üks tants ja tagaajamine. Koht on väga oluline, sest sellest sõltub, kui hästi tedrekuke esinemine vastassugupoolele näha on. Tedremäng on segu moedemonstratsioonist, poksimatšist ja soolokontserdist, kus kõiki nimetatud tegevusi peab perfektselt oskama, muidu pole tedrekanale meeldimiseks mingeid šansse.

Tetrede mänguplats on osalejate vahel täpselt ära jaotatud. Keskel paikneb kõige tugevam, osavam, targem ja ilusam tedrekukk, kellel on ka tegelikult kõige paremad võimalused emasega kokkusaamiseks ning järglaste soetamiseks. Mida ääre poole, seda väiksemaks muutuvad mängijate väljavaated oma eesmärki täita. Mõned jäävad aastateks mänguplatsi äärealadele ega saa kunagi armurõõme maitsta, teised jällegi võivad üsna kiiresti tippu jõuda. Mõnikord mängib puhas juhus trumbid kätte, kui mõni röövlind selle kõige-kõige lihtsalt ära sööb, mis avab hierarhias järgmistele võimaluse platsi keskele pääseda.

Pead lastakse alla, lüürakujuline saba seatakse lehvikuasendisse ning mäng võibki alata. Kevadisel varahommikul rabas viibiv loodusesõber kuuleb juba kaugelt tedremängu ära, sest sellega käivad kaasas väga spetsiifilised häälitsused, mis meenutavad kiirelt keeva pudrupoti podinat, ainult vähe kõrgemates nootides. Aeg-ajalt seguneb see sisinatega, justkui potikaane vahelt ajaks välja sinna alla kogunenud aur. Häälitsustega käib kaasas tants: pea all ja sabalehvik lumivalgete sulgedega avatud, keerutatakse ja joostakse mööda platsi ringi. Puhuti tuleb ette kokkupõrkeid, kus hierarhiaredelil allpool olev kukk kutsub tugevama välja, et tema positsiooni endale saada. Tõsi, seda tehakse rohkem moe pärast, et tippkutti valvel hoida, sest juba alguses on teada, et nendest rünnakutest mingit tulu ei tõuse. Vastupidi inimestele, lahendatakse sellised vastuolud üsna rahumeelselt - mängeldes. Pead koos, tiirutatakse mõned korrad, siis hüpatakse sisinal õhku ja positsioonid peaksidki selged olema. Kui sellest ikka veel aru ei saadud, siis korratakse rituaali.

Rabaservast paistma hakkav päike, muudab tedrekukkede mängulusti veelgi suuremaks, sest algab aeg, mil emased raba kohal ringi lendavad ja omale peigmehi välja valivad. Kord oli minulgi võimalus näha, mida emase tulek kukkedega teeb. Istusin varjetelgis, mis oli seatud mänguplatsi keskosast ligi viie meetri kaugusele. Mänguplatsi reedavad mahatallatud sammal ja kanarbik ning sagedased väljaheitehunnikud. Platsi keskosa on reeglina eriti siledaks tallatud.

Päike oli juba ligi veerand tundi mängivaid tedreisandaid soojendanud ning mäng käis oma tavapärasel moel edasi. Vaatasin läbi kaamera mängivaid kukkesid ning huvitavamate momentide jäädvustamiseks vajutasin ka päästikule.

Siis toimus muutus: tavalise loidusega kulgenud tants ja podin muutus äkki väga aktiivseks. Pudrupada hakkas valjemini keema, mistõttu pressis ka kaane alla kogunenud aur sealt sagedamini välja. Asi muutus nii pööraseks, et pidin parema ülevaate saamiseks telgi vaateavast välja piiluma. Kuked ajasid kaelad pikaks, hüppasid õhku ja lasid noka vahelt sisinat välja. Sellise tempomuutuse põhjustajaks ei saanud olla keegi teine, kui platsi lähedusse maandunud tedrekana. Vaatasin hoolega läbi tumeda sääsevõrguga kaetud ava, kuid suhteliselt piiratud vaateväli ei võimaldanud rahurikkujat esialgu tabada. Samas aga olid kõik kaksteist mänguplatsil viibivat tedrekukke äärmiselt ärritunud või õigemini öeldes erutunud.

Järsku ilmus varjetelgi vasaku külje tagant välja pruunikirju tedrekana. Huvitav oli vaadata, kuidas tedrekuked ajasid oma sabad nii laiali, et peale valgete sabasulgede midagi muud näha ei olnudki. Tants ja keerutamine muutus nii aktiivseks, et minul oleks sellises olukorras pea ammu ringi käima hakanud. Nii mõnelegi kukehakatisele oli see elu tipphetk, sest sellist au igale mänguplatsile ei jagu. Kana sibas kiirelt üle mänguplatsi, käis veel ka äärealad läbi ning lendas minema.

Emase visiit kestis ehk minuti, sellest aga piisas sinikuubedele tõelise elamuse pakkumiseks. Veel ligi pool tundi pärast emase lahkumist ei tahtnud mäng raugeda. Ilmselt istus rahurikkuja kusagil läheduses männi otsas ning jälgis toimunut kaugemalt. Alles siis, kui päike juba kõrgemalt paistis, rahunesid kuked maha ning hakkasid oma sulgi puhastama, mõni lasi ka silma looja. Nii äkki, kui kamp mänguplatsile saabus, see ka sealt lahkus. Järsku, just nagu kellegi range käsu peale, tõusid kõik need kaksteist uhket lindu lendu ning mänguplats oligi tühi.

Seekord ei saanud keegi neist armurõõme nautida. Tavaliselt, kui emane etendusega rahule jääb, lennatakse koos peiuga platsilt minema. Sedapuhku aga jäi tippkukk pika nokaga, ilmselt oli tedrekana jaoks mingis osas veel arenguruumi. Ehk veab tal järgmisel hommikul mõne teisega, kelle maitse nii nõudlik pole?

Autor: Jaanus Järva