Merisiilikute rohkus näitab vee puhtust

Turismibüroode reisitutvustustes võib samuti kohata hoiatust, et merre minnes tasuks nende okasloomade pärast tähelepanelik olla. Turistirohketes randades müüakse isegi kummikingi just kaitseks teravate kivide ja merisiili okaste eest, sest neile peale astumine on vägagi valus.

Merisiilikute rohkus aga näitab vee puhtust. Kui turistidehordid hakkavad randades võimust võtma, siis taanduvad merisiilid sügavamale rahulikumatesse vetesse. Jahedamal ajal, kui suvitajad enam vette ei kipu, võivad merisiilid end jällegi vabamalt tunda ja siirduvad rannale lähemale. Tormilainetega aga satub randa sadu ja tuhandeid okaskerasid - neil enam merre tagasiteed pole. Nii ongi randades suuri ja ka alles lapsemõõtu tillukesi loomakesi. Siilikorjused aga meelitavad oma vaikselt roiskuva lehaga ligi kajakaid ja vareseid, kes armastavad pisukest suutäit siililiha näsida. Kui liha söödud, kuivatavad päike ja loksuvad lained pikkamööda okkad ära, tuues välja siilide värvilised luukered. Need näivad väga ürgsed ja esteetilised ning nende geomeetriline ja ajatu kaunidus paneb suisa ahhetama. Luukeresid leidub nii rohekaid, roosakaid, lillasid kui ka pruunikaid - kaunites pastelsetes toonides, mis meelitavad korjama ning turiste neid suveniiripoodides ostma.

Neid torkivaid mereelukaid võib leida kõikidest maailma ookeanidest. Nende kerakujuline keha on okkaline ning täiskasvanud loomakese läbimõõt jääb 3-10 cm piiresse. Okkad on tavaliselt 1-2 cm pikkused ja vaid millimeeter või kaks jämedad, aga väga teravad. Kuid merisiilikuid leidub mitmeid liike ning näiteks Kariibi meres elutseval siilikul võivad okkad olla 10-20 cm pikad. Merisiilikud on okasnahksed, nagu ka näiteks meritäht, ning neil on eriline koht bioloogias, kuna nad on olnud suurepärased embrüoloogiauuringute objektid.

Esimesel pilgul võib tunduda, et merisiilik on elutu ja liikumisvõimetu. Kuid juba õrn puudutus paneb okkad natuke liikuma. Kuigi siilil pole nähtavaid silmi ega jalgu, võib ta siiski vabalt ringi liikuda, selleks kasutab ta lihaseid, mis on ühenduses okastikuga. Sellel loomakesel on suur suu ja lõualuu, mis asetsevad tema keha tsentris. Seda ümbritsevad viis sarvjat hammast ning seespool lihav keel. Merisiilikud toituvad põhiliselt vetikatest.

Merisiiliku okaste eesmärgiks on, nagu ka maismaa okkalisel nimekaimul, hoida vaenlasi eemal. Merisaarmale maitsevad siilikud väga ning ka inimesed kasutavad nende liha kas toorelt või kergelt küpsetatuna. Merisiilik on populaarne Korea ja Tšiili köögis ning Jaapani sushi kokakunstis. Levib ka arvamus, et loomakese liha söömine tõstab suguiha.

Fotod: Sigrid Suu

Autor: Sigrid Suu