Megamaastur Jeepilt - Commander

Jeepi seni suurim maastur tekitab kuhjaga emotsioone ja enamjaolt häid. Oma hinnaskaalalt jääb auto sinnakanti, kus on ka eestlaste lemmikmaastur Toyota Land Cruiser.

Välimus on Commanderil kahtepidi arvamusi tekitav. Ühed, kes nimetavad, et ta meenutab Hummerit ja see on kindlasti ilus. Siiski meenus Commanderi vaatlemisel midagi muud peale Hummeri, midagi vanemat. Meenus Jeepi 90ndate alguse toodang. Kui neid autosid läbi suurendusklaasi vaadata, siis meenutavad need praegust Commanderit. See pole kahtlemata halb asi, sest oma kandilisuses ja massiivsuses on nad justkui läbivuse ja vastupidavuse sünonüümid. Esiosa välimusele annaks juurde natuke jämedam kaitseraud, kuid on selge, et sel juhul muutuks pealesõidunurk märksa väiksemaks.

Sisu on tegelikult juhile ja kõrvalistujale eriti mugav. Palju ruumi on nii laiu- kui ka pikkupidi. Kuigi Jeep reklaamib oma uut Commanderit kui seitsmekohalist sõidukit, taga eriti ruumi pole. Kui ees ikka parasjagu laiutada, on tagaistujatel jalaruumiga kitsas käes ja kahe istme vahele mahuvad vaid puupulgad. Roolijal on aga kõik mugavused. Pikalt klaasi suunas jooksev armatuurlaud ja peaaegu püstine esiklaas tekitavad tõelise tankis olemise tunde. Sisemine valgus on samuti mõistlik ja ei väsita pikemal sõidul üldse silmi. Lubatud kiirustel on auto seest vägagi vaikne ja laevamootori müra meenutavat jõuramist kostab sisse vaid kiirendamisel.

Kolmeliitrine turbodiisel saab suure auto aiste vahel oma tööga suurepäraselt hakkama. Kogukast kerest hoolimata vinnab mootor autot jõuliselt edasi ka suurtel kiirustel. Oma suurt jõudu demonstreeris mootor ka maastikul, kui auto liivasel pinnasel edasiliikumise asemel ennast hoopis kõigi nelja rattaga sisse kaevama kukkus. Oma osa oli muidugi mängida ka rehvidel, mis liivasele pinnasele ei tahtnud hästi sobida. Maanteel on aga jõuline mootor igati asja eest ja kiired möödasõidud saab kenasti tehtud.

Vedrustus on Commanderil pehme. Kohati nii pehme, et ööpimeduses sõites võib tekkida hällis kiikumise ja juhti uinutav tunne. Auto nimele kohaselt pole mindud paljude kauboide maa hiigelmaasturite tootjatega kaasa ja pandud autot sõltumatu vedrustuse peale. Commander istub tagaosaga robustse silla peal, mis tegelikult peaks maastikul plussiks olema. Vähemalt nii nimetavad offroad'i mehed, kes saavad pidevalt näpuga ühe või teise tootja suunas sihtida ja nimetada, et need pärast sõltumatu vedrustuse kasutuselevõttu enam päris maastureid ei tooda. Olenemata sellest, et Commander on pehme vedrustusega, ei tekkinud kurvis küll tunnet, et kohe-kohe viskab ta end ukselinkidele maha.

Maastikuomadusi sai proovitud maasturimeeste lemmikkohas ehk Männikul. Kõik suuremad nõlvad võttis Commander lausa jooksuga. Pannes väejuhi aga vastakuti järsu nõlvaga ja andes parema jalaga käsu seda tormijooksuga vallutada, jõuab pärale, et liivase pinnase ja väga järsu nõlva tarbeks on väejuht liiga paks ja kipub end sisse kaevama.