Puit on kuldaväärt materjal

Selles Oma Majas on palju lugusid puidust ja palkmajadest. Eks see ole ju ühele eestlasele südamelähedane teema. Kes meist siis ei unistaks oma palkmajast kusagil rannas, saarel kadakate varjus või mõne sisemaise veekogu ääres.

Võib-olla on see liialdus, kõik vist sellest ei unista. Enamik uute majade ehitajaid-ostjaid lepib ka kivimaja, kehvemal juhul kipsplaadist elamuga. Vastavalt võimalusele kerkivad meil nii Nif-Nifi, Nuf-Nufi kui ka Naf-Nafi majad. Ju aeg näitab, mis neist ka järeltulevatele põlvedele kestma jääb. Peaasi, et pärast laenu lõppemist ei peaks hakkama uut maja ehitama.

Ja ega see palkmaja ju igasse uudsesse eramurajooni sobigi, eriti kui naabriteks tühermaa ja kataloogimajad. Kusagil männimetsa rüpes tunnevad nad ennast hoopis turvalisemalt. Aga ka sinna võib modernne naabrimees peagi betoonvilla püsti panna.

Rõõm on aga tõdeda, et meil on ühest vabariigi servast teise kiigates leida siiski suurepäraseid näited nii uutest kui ka vanadest, aga uuele elule aidatud puit- ja palkmajadest. Saartel, näiteks Muhumaal, võib kohati unustada kahekümne esimese sajandi trügiva tempo ning tunda ennast osakesena sajanditetagusest keskkonnast.

Aastaid räämas ja hoolduseta seisnud puitmajad Supilinna või Kalamaja servas on saanud tagasi oma endise hiilguse ja nende proteesitud palkseinad suudavad veel kaua ajahambale vastu seista. Nii nagu suutis korralik talutare püsida ja anda peavarju vähemalt kolmele järjestikusele põlvkonnale.

Hea meel on ka sellest, et praegustel palkmajatootjatel pole põhjust kurta tellimuste vähesuse üle. Ole ainult mees ja jõua nii palju toota, kui nõudlust on. Ja mitte kõik kodumaisest puidust raiutud või freesitud majapalgid ei rända enam Alpi aasadele või Norra fjordide kallastele, vaid üha enam tuleb tellimusi ka kohapealt. Oleme ju ikkagi metsarahvas, ei saa me puidust üle ega ümber.