Kui ei ole, tuleb ise teha

Pille Rõivas 07. juuni 2006, 00:00

Enne lapsepuhkusele jäämist töötas Cathlin müügijuhina kinnisvaraarendusega tegelevas firmas Manutent ja Katrin oli Estonian Airis salongipersonali osakonna juht. Omavahel tutvusid nad meeste,

Eero ja Andruse kaudu, kes olid keskkooli ajal pinginaabrid. Lähem tutvus algas Cathlini ja Eero pulmadest ning ühel ajal laste saamine lähendas neid veelgi. Cathlini laps on pooleteiseaastane ja Katrini oma kolm kuud vanem.

Eelmise aasta sügisel, kui lapsed olid pisut üle aasta vanad, käisid Cathlin ja Katrin kaubanduskeskuses. Kui lapsed tüdinesid poest ära ja tahtsid mängida, mõtlesid naised viia lapsed keskuses asuvasse laste mängutuppa, paraku sinna nii väikeseid lapsi ilma vanemata ei võeta. Nii pidid nad istuma seina ääres, seni kuni lapsed mängisid.

Seal tekkiski neil küsimus - miks ei ole Tallinnas olemas sellist lastehoidu, kuhu saab jätta lapse mõneks tunniks usaldusväärse hoidja juurde? See annaks vabaduse noortel emadel samal ajal linnas asju ajada ning ka laps oleks kindlalt hoitud.

Katrin ja Cathlin mõtlesid lastehoiu idee üle põhjalikult, tegid kalkulatsioone ja panid idee paberile. Arutati läbi head ja vead ning jõuti lõpuks järeldusele, et selline ettevõtmine on vajalik ja tasub end ka ära. Pool aastat kulus sobivate ruumide leidmiseks, viimaks saadi rendile ilus eramaja Nõmmel ja lastehoiule ka nimi Juntsu.

Praegu, kui lastehoiu uksed on olnud avatud ligi kaks kuud, on ettevõtlikud naised seisukohal, et palgatööle nad enam tagasi minna ei taha. Cathlinile ei meeldinud palgatöö juures kellast kellani töötamine ega see, et kui liiklusummiku tõttu tööle hiljaks jääd, siis tuleb kellelegi aru anda. Töötegemise vastu pole tal midagi, kuid tal puudus selleks motivatsioon ja karjäärinaiseks pole ta end kunagi pidanud.

Eraettevõtlust teeb ta aga hingega ja kella vaatamata. Cathlin peab oluliseks võimalust sättida tegemisi ja kohustusi, millal millega tegeleda - nii saab laps piisavalt tähelepanu ja ka töötegemine ei jää unarusse. Välja on kujunenud kindlad töötamise päevad, sel ajal hoiavad last vanaemad. "Kuna ma elan linnast väljas, siis mul peab olema kindel ajaplaneerimine," selgitab Cathlin.

Katrinil käib lapsehoidja kolm korda nädalas kodus, sel ajal saab ta tööasju ajada. Naine on seisukohal, et lapse juuresolekul ei saa keskenduda tööle, sest laps vajab pidevalt tähelepanu ja tema eemale lükkamine pole lahendus. Seepärast tegelebki sel ajal lapsega just hoidja.

Cathlin on ka varem katsetanud eraettevõtlust ja kuigi see tookord ei õnnestunud, ei kahandanud luhtumine tahtmist uuesti proovida. Ettevõtlusega kaasnenud muutused pole olnud ei üllatavad ega ootamatud. "Mu vaim oli selleks valmis," ütleb Cathlin. Üksi poleks ta lastehoidu siiski teinud, sest ta teadvustab endale oma tugevaid ja nõrku külgi. Nii on naised omavahel tööülesanded ära jaganud, vastavalt sellele, milles keegi tugev on. Cathlinile sobib suhtlemine ettevõttest väljaspool, Katrini tugevad küljed on aga personalijuhtimine ja paberimajandus. "Seega, kokku teeme päris hea tiimi," arvab Cathlin. Katrin peab end faktide-inimeseks ja Cathlin on see, kelle käes on initsiatiiv.

Enne lastehoiuplaani oli Katrinil ja Cathlinil ka muid ideid, mille tasuvuse kohta arvutusi tehti. Üks neist oli suurte mänguasjade laenutus. On ju teada, et suured mänguasjad on kallid ja laps tüdineb neist üpris kiiresti. Arvutused aga näitasid, et see äriidee üksi ei tasu end ära. Ehk kunagi tuleb see uuesti päevakorda, arvab Cathlin.

Kunagistest perekonnatuttavatest on saanud head sõbrannad, kellele on oluline võimalus teineteisega mõtteid läbi arutada. Cathlin arvab, et seda ongi parem teha inimesega, kes mõtleb sinuga sarnaselt ja aitab ideed lahti rääkida. Abikaasa kipub asju vaatama liiga oma vaatepunktist ega süvene naise probleemi või idee olemusse, tihti pole tal selleks aegagi. "Kuigi ma hindan teda kõrgelt, ei näe ta asju nii nagu mina," selgitab Cathlin. Katriniga koos on tore ühte tervikut luua, sest palgatööl on ju nii, et igaüks ajab oma kitsast rida. Cathlin saab eraettevõtlusest suuremat rahulolu kui palgatööst, sest peab end projektijuhi tüüpi inimeseks. Ta tegutseb kindla seatud eesmärgi nimel ja kui see on saavutatud, seab uue eesmärgi.

Katrin poleks kunagi arvanud, et temast võiks saada eraettevõtja. Talle tundus ikka, et kaks eraettevõtjat ühes peres on liiga palju, paraku just nii see praegu on. "Ma poleks kunagi arvanud, et minul on need vajalikud omadused olemas, julgust sellist sammu üldse teha," ütleb Katrin, kelle esimeseks töökohaks oli 1993. aastal Estonian Airis stjuardessi ametikoht. Enne lapsepuhkusele jäämist oli ta jõudnud salongipersonali juhi ametikohale, kust kõrgemale tõusmise võimalus sama hästi kui puudus. Osakonnajuhina oli ta asendustöötaja teise töötaja lapsepuhkuse ajaks ning tema tööle tagasi tulekul oleks Katrin pidanud astuma taas ühe astme allapoole.

"Mul on hea meel, et enne ettevõtlust sain teha karjääri, näha ära ka oma ala tipu, nüüd ei jäänud midagi hingele kripeldama," selgitab Katrin.

Katrin tahab kõik ideed ja otsused läbi mõelda, mitte võtta neid vastu üleöö. Kuna lastehoiu idee tekkis ka enda vajadustest tulenevalt, siis oli selle võrra otsus veidi lihtsam. Kuna ideest teostuseni läks aega, oli ka mahti harjuda mõttega endast kui eraettevõtjast.

Kindel on see, et palgatööle kumbki naistest tagasi minna ei taha, sest eraettevõtlusega tegeledes on neil võimalus oma aega ise planeerida, see teeb lihtsamaks töö- ja pereelu ühitamise. Ka motivatsioon on oma firmas töötades suurem kui palgatööl, sest arenguruumist puudu ei tule.

Fotod: Maris Ojasuu

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    25. November 2011, 10:17
    Otsi:

    Ava täpsem otsing