Vigane katusekorrus ohtlik majale ja elanikule

"Iga vana maja külmale pööningule ei sobigi rajada katusekorrust," hoiatab Paroci müügijuht ja ehitusinsener Jüri Vähi. Läbimõtlematult tegutsedes võib aastaid edukalt teeninud pööningust saada konstruktsiooniliselt ebastabiilne, umbne, hallitav ja tervist kahjustav katusekorrus.

"Üldiselt tuleb külma pööningu ehitamisel katusekorruseks katusekonstruktsioone kapitaalselt muuta," möönab Tallinnas Koidula 2 asuvat puumaja renoveeriva ehitusfirma Megarex juhataja Arvo Eller.

"Ma ei soovita oskuste puudumisel ise tegema hakata. Pea nõu spetsialistidega," õpetab Vähi. See puudutab peale konstruktsioonide ka soojustamist, sest katusekorruse rajamisel muutub vana hoone kogu katusealune õhutus ja niiskusrežiim.

Vähi kinnitusel tuleb kindlasti korrastada kogu viimase korruse laesoojustus, milleks vanematel hoonetel on saepurutäidis ja nõukogudeaegsetel ehitistel termoliit või klaasvatt.

Vahelae soojustuse juures soovitab Saint-Gobain Isover Eesti ASi müügiesindaja Aare Ääremaa mitte eemaldada liivakihti, mis on hea isolatsioon sammumürale. Võimalusel tuleb liivakiht säilitada ja tugevdada talasid.

Vähi kinnitusel peab soojustus olema tihe. Eesti turul liigub soojustusmaterjale, mis on küll odavamad kui Paroc või Isover, kuid väiksema tihedusega - 9-10 kg/m3. Paroci kivivillal on see näitaja alates 30 kg/m3, klaasvillal alates 17-18 kg/m3. Hõredam soojustusmaterjal laseb õhu seinas liikuma ja sein jahtub, kuna just seisev õhk on parim soojustus.

Tihti ei piisa Elleri sõnul katusekorrusel vabaventilatsioonist, sest erinevalt külmast pööningust on katusekorrusel õhu liikumine tiheda soojustuse ja ruumijaotuse tõttu pärsitud.

Lisaks kütab päike suvel katusealuse kuumaks - kui külm pööning tuuldub hõredate seinte ja õhuavade abil lihtsalt ja kiiresti, siis katusekorrusel kipub õhk seisma jääma. Seega on sundventilatsioon kasulik, eriti aga katusekorrusel asuva vannitoa või köögi puhul.

Sundventilatsiooni korral on oluline ka aurutõke, mis peab saunas, vannitoas ja köögis olema eriti korrektne. Muidu rikneb soojustus, konstruktsioonid muutuvad kasvulavaks seenhaigustele ning peagi kannatab ka elanike tervis. "Kahjuks kasutatakse tihti kõige odavamaid materjale. Tulemusena koguneb kondensaatvesi soojustusmaterjali ja laed märguvad," tõdeb ta.

Tema sõnul jäetakse liitekohad sageli tihendamata, kasutatakse vananevat mitteniiskuskindlat teipi. Samuti jäetakse aurutõke tihti panemata või unustatakse, et suurema aurutakistusega materjal tuleb paigaldada sissepoole.

Esmalt tuleb veenduda, kas olemasolevad laetalad on piisava kandevõimega. Kui ei, siis tihendada talade sammu või asendada tugevamatega.

Külma pööningu muutmisel katusekorruseks tuleb olla korrektne soojustuse, aurutõkke ja viimistlusega, samuti konstruktsioonide läbiarvutamisel. Sellistel tingimustel võib muuta iga külma pööningu katusekorruseks.

Soojustuse ja katuse aluskile vahel olgu polüuretaani korral vahe kindlasti 50-100 mm. Katuse aluskile peaks sarikate vahel olema kergelt lookas, et moodustuks küna, mis võimaliku kondensaadi räästani juhib. Aurutõkkena tuleb kindlasti kasutada kvaliteetset materjali, mis on ka hingav. Selle paigaldus olgu korrektne ja niiskuskindlalt teibitud.

Selliselt ehitatud katusekorruse katuseräästasse ei teki purikaid ja valguvat lund, kuna soojakaod on minimaalsed.