Euroliit tõi hea elu tippametnikele

Äripäev uuris, kuidas muutusid ministeeriumide osakonnajuhtide, asekantslerite ja kantslerite sissetulekud koos koolitus- ja lähetusrahade, preemiate, lisatasude, autokompensatsioonide ja telefonikuludega pärast Eesti astumist ELi. Selgus, et kui aastal 2003 ulatus see summa keskmise ministeeriumi keskmise osakonnajuhi puhul 23 000 kroonini kuus, siis 2005. aastal juba 29 000 kroonini.

Sealjuures on osakonnajuhtide brutopalk kerkinud 12 200 kroonilt 14 500-le (18%) ja igakuised lisatasud 4900 kroonilt 6900 kroonile (40%). Võimalik, et suureneb ka töökoormus, kuigi riigi ametnikearmee kasvab keskmiselt 400 inimese võrra aastas.

Elu on sel ajal ka kallinenud - näiteks elektri kilovatt-tunni keskmine hind on kahe aastaga tõusnud peaaegu seitse protsenti ning kilone peenleib kallinenud 17,4%.

Ühe väliskapitalil põhineva ettevõtte spetsialist jäi aga pärast panga kodulehel käimist suisa tõsiseks - 2003-2005 olid olid tema sissetulekud kasvanud kõigest 9% brutos, netos siiski tänu tulumaksuprotsendi alanemisele 13,5%. "Peab vist ülemuse jutule minema," arvas ta ehmunult.

Rahandusministeeriumi hinnangul ei saa sellisel kujul koostatud numbreid üksüheselt kuidagi võrrelda.

"Osakonnajuhataja staatus ei tähenda automaatselt autokompensatsiooni, seda nii rahandusministeeriumis kui ka mujal. Seega on osa tabelis kajastuvate andmete puhul arvutatud keskmise baasil (palk, koolituskulud, lähetuskulud), osa puhul aga ilmselgelt üksikud näited välja toodud, mis eksitavad," teatasid rahandusministeeriumi ametnikud pärast kahepäevast arutlemist pressiesindaja vahendusel.

Teiseks pole ministeeriumi väitel kindlasti põhjendatud lähetusraha arvamine tuludesse, kuna lähetuste näol on tegu töökohustustega - inimesed ei käi väljaspool Eestit siiski puhkamas. Sageli suurendab kohustus sellistel tööreisidel käia hoopiski töötajate koormust, kuna samal ajal ei ole võimalik tegeleda Eestis ootavate tööülesannetega, kinnitas ministeerium. "Neid andmeid vaadeldes ei tea me ka näiteks seda, kas palgatulude väljatoomisel on inimesed töötanud aasta või vähem. Kui vähem, kajastub see kohe ka koondsissetulekus, kuna palgatabelites lüüakse kokku arvestusperioodi jooksul saadud palgatulu olenemata sellest, kas inimene on terve selle aja jooksul palka saanud või mitte," väitsid rahandusministeeriumi ametnikud.

Rahandusministeeriumi hinnangul saaks samasuguseid tendentse ilmselt näidata ka aastate 2001 ja 2003 või 1999 ja 2001 võrdluses. "Kuna Eestis kerkivad palgad praegu üsna jõudsalt, toimub sama ka avalikus sektoris. Kahe aasta jooksul on samuti kerkinud koolituste hinnad ja kui siinkohal siiski ka lähetuskulusid mainida, siis tõusevad ka lennupiletite ja majutuse hinnad."

Ministeeriumi kinnitusel ei ole toodud andmestik võrreldav. Samas möönsid ametnikud, et kehtiv palgakorraldus on ajast ja arust, mistõttu kasutatakse riigiasutustes laialdaselt lisatasusid, et konkurentsivõimelisi palku maksta. Samuti vajavad ülevaatamist avaliku sektori asutuste töötajate koosseisud, et vältida riigi raha raiskamist.

Tänaseks juba endisest siseministeeriumi välissuhete ja Euroopa Liidu asjade osakonna juhatajast Natalja Mjalitsinast kiirgab rahulolu.

"Ma ei oska paremat tahtagi," ütleb endine tippametnik vanalinna kohvikus musta kohvi tellides. Tema musta

T-särgi rinnaesisele on helkivatest klaashelmestest südamekene tikitud. Või kuidas iganes seda tehnikat ka nimetatakse.

Pärast pooletunnist vestlust esitatud küsimusele, no kas on siis ametniku elu paremaks läinud või ei ole, vastab Mjalitsina: "Ma nagu ei oska midagi paremat tahta, mulle meeldis ja mulle meeldib siiamaani! Ja mulle meeldib riiki teenida! See on omaette missioon, kõlavad sõnad küll, aga noh. Alati pidi olema parem seal, kus meid ei ole, aga ma ei oska midagi paremat tahta."

Artikli jaoks teema kommenteerimist Mjalitsina ei pelga: "Ise vaatasin ka oma numbreid ja ohhoo, nii ilus. Jah, tagasihoidlik riigiametnik." Mjalitsinal ei ole luksuskorterit ega lõbusõidujahti, autost rääkimata.

"Täiesti tavaline Lasnamäe korter, kahetoaline, ise ostsin, pangalaenuga. Autokompensatsiooni, nagu näete, ei ole, autojuhilubagi ei ole, eelistan trammiga sõita. Ministeeriumi krediitkaarti ei ole… Mitte midagi ei ole, õnnetu ja närb," heidab ta enese üle naljagi. "Ja oma tööga olen täiesti rahul."

Endine ametnik on Mjalitsina aga seepärast, et ministeeriumis toimusid ümberkorraldused ning tema juhitav osakond lihtsalt kadus ära.

"Pakuti teist, avalike suhete osakonna juhataja asetäitja ametit, või koondamist, valisin koondamise," selgitab Mjalitsina.

"Vaadake, ma olen siseministeeriumis läbinud ideaalse karjääri, ma olen saanud koosseisuvälisest spetsialistist osakonnajuhatajaks ja ma olen olnud juba asetäitja, see oleks olnud minu jaoks nagu tagasiminek, ma olen liiga noor veel selleks, et jääda vegeteerima, võiks edasi minna kuskile, midagi hoopis uut teha, õppida," põhjendab Mjalitsina.

Suve lõpuni või vähemalt augustini lubab Mjalitsina puhata, kuid seejärel loodab ta taas riiki teenima hakata. "Esimene eelistus on ikkagi riigiamet loomulikult," kostab ta tulevikuplaanide kohta. Samas, veidi tõsinedes tunnistab Mjalitsina, et pereelu puudub tal sootuks, sõbradki on unarusse jäänud. "Mõtlesingi just, et nüüd, kui ma suvel pisut puhkan, siis ma mõtlen elu üle järele, et mida siis tegelikult tahta…," ütleb ta mõtlikult.

Selle artikli ettevalmistamisel selgus, et riigil puudub tegelikult ülevaade, kui palju ta ühe ametniku kohta raha kulutab. Paari päevaga saime tippametnike sissetulekuid ja lähetus- ning koolituskulusid puudutavad andmed kätte vaid haridusministeeriumist. Veidi kauem läks rahandusministeeriumil. Ülejäänud ministeeriumid palusid korduvalt ajapikendust, kultuuriministeerium pakkus koguni, et mingu me ise nende arhiivi Suur-Sõjamäele. Kokku edastas küsitud andmed kuus ministeerumi.