Arsti väärtuslik aeg kulub autos ratastel

Kui ajakirjanikuks võib tulla ilma igasuguse ettevalmistuseta keskkoolipingist, siis arstiks õpitakse vähemalt seitse aastat, pluss hilisemad atesteerimised. See paneb arstidest kirjutades sõnu valima.

Lähtume tõsiasjast, et kui arst suudab töötada kuuel erineval töökohal, mis võimaldab teenida 50 000 krooni kuus, nagu tänane Äripäev kirjutab, siis on arsti ühe töökoha töökoormus ilmselgelt liiga väike.

Hästi teeniva arsti vastu ei saa kellelgi midagi olla. Kui arst on nõutud, on see patsientide silmis suur pluss - tal on pikk praksis, suured kogemused, järelikult tunneb asja. Kelle kätte ennast usaldada, on äärmiselt oluline - sulle tehakse enne lõikust näiteks üldnarkoos, aga kas sa kunagi veel ärkad? Kellele on palju antud, nendelt (arstidelt) ka palju nõutakse.

Ent kas patsiendid tahavad ennast killustanud, väsinud arsti, mille kuuel kohal töötamine paratamatult kaasa toob? Kas või arstide enda kirjeldatud sõidud ühest Eesti nurgast teise, mis röövivad väärtuslikku aega. Need sõidud võiks ju töö teistsuguse korraldamisega ära jääda. Parem juba töötada niisama suure koormusega ühel kohal ja saada ringisõitmisega võrreldes samaväärset palka.

Just killustumise tõttu on eriarsti juurde äärmiselt raske pääseda. Esiteks on reeglina vaja saatekirja, mille saab perearstilt. Teiseks võtavad eriarstid vastu lühikest aega, näiteks korra nädalas, juba registreerimise järjekorrad on pikad. Niiviisi väheneb raviteenuse kättesaadavus. Ühel kohal töötades oleks arsti kättesaadavus kindlasti parem, kuid tõenäoliselt ei taga üks töökoht piisavat sissetulekut.

Ilmselt ei suuda sotsiaalministeerium ja haigekassa situatsiooni muuta nii kaua, kuni säilib meie arstide kümnekordne palgavahe lähiümbruse riikide arstidega. Arstidel on trump tagataskust võtta, seades end sisse üle lahe või üle Läänemere. Paljud arstid visiteerivadki regulaarselt välismaad - paar nädalat näiteks Soomes, ülejäänud kuu siin. Inimene on ju sama - töö on ikka tellija materjalist.

Osa arstide kohti on täitmata nii siin Eestis kui ka meie mõistes hästi tasutud välisriikides, seega on tööpõld lai. Ainult erapraksist ei saa niisama lihtsalt välismaal alustada, vaid tuleb alustada ehk veidi vähem prestiižse haiglatööga.

Arstide mitmel kohal töötamise kasuks räägib töö mitmekesistamise võimalus, mis hoiab nad üldises heas vormis. Ortopeedid Madis Rahu ja Armin Heiman väidavad, et nende põhitöökoht ei paku piisaval arvul lõikusi.

Samuti satuks hätta maakonnahaiglad, sest ilma kohale sõitvate tipparstideta maakonnahaiglad manduksid. Ent niisuguste haiglatega on sotsiaalministeerium asunud tegelema. Eilse uudise järgi luuakse maakonnahaiglatele ühtne mudel, struktuur ja teenuste hulk.

Parem töökorraldus olekski just selline, mis pakuks arstile põhitöökohal optimaalse koormuse ja hea palga. Üks töökoht võimaldaks paremini töösse süveneda, leida rohkem aega enda erialaseks täiendamiseks. Praegu kipub olema nii, et tippspetsialistist arst sõidab ise plaaniliste haigete juurde, mis on iseenesest küll õilis. Efektiivsem oleks, kui haiged teaksid, kust tippdoktorit alati leida, ja tuleksid ise kohale.

Autor: ÄP