Robert Lepiksoni eluralli lõppes

Lepiksoni iseloomustades on esimene märksõna jäärapäisus. Ta oli mees, kes ütles seda, mida mõtles, ning keda oli raske ümber veenda. Tõenäoliselt oli see ka üks põhjus, miks Lepiksoni poliitiline karjäär oli heitlik.

Lepikson ei püsinud kaua ühes erakonnas. Ta on erinevatel valimistel kandideerinud Koonderakonna, Keskerakonna ja Rahvaliidu nimekirjas. Isamaaliidu toel sai temast Võru maavanem. Isamaaliidule valmistas aga Lepikson tõsist peavalu, sest avalikustas tollase peaministri ja Isamaaliidu juhi Mart Laari osalemise Edgar Savisaare foto pihta tulistamisel. Nn pumppüssiskandaal oli Mart Laari üks suuremaid apsakaid peaministriametis.

Isamaaliidu juhid süüdistasid toona Lepiksoni väljapressimises. Nad väitsid, et Lepiksonil on ärihuvid Paldiski sadamas ning kuna Laar ei olnud nõus Lepiksoni toetama, siis otsustaski Lepikson avalikustada Edgar Savisaare foto pihta tulistamise juhtumi.

Poliitikasse tõi Lepiksoni 1995. aastal Tiit Vähi. Lepikson ning tema äripartnerid olid toona ühed suuremad Koonderakonna rahastajad. Arvatakse, et tänu Vähi toetusele õnnestus Lepiksonil asuda kaitseministeeriumi kantsleri ja hiljem Tallinna linnapea ametikohale.

Lepikson oli väga tundlik meedia suhtes. Ta kaebas kohtusse Eesti Ekspressi ja SL Õhtulehe, kes kirjutasid tema Riigikogu liikme sõiduautokompensatsiooni kasutamisest. Lepikson võitis selle kohtuvaidluse. Kui mõni leht kirjutas Lepiksonist kriitilise artikli, siis võis kindel olla, et selle lehe toimetaja saab Lepiksonilt vihase telefonikõne.

Lepikson on aga ka ise üritanud meediamaastikul äri teha. Näiteks oli ta koos Eesti Ekspressi omaniku Hans H. Luigega Sõnumilehe omanik. Lepikson oli ka Postimehe endise suuromaniku, väliseestlase Heldur Tõnissoni äripartner, kuid toonane koostöö lõppes korraliku tüliga. Tõnisson palkas 1989. aastal Lepiksoni enda firmasse Avantek JV. Lepikson sai selles firmas ka osaluse ning metalliäriga tegelenud Avantekist kujunes tõeline rahaveski. Hiljem hakkas Tõnisson huvituma naftaärist Venemaal ning Lepikson võttis metallivahendamise äri üle.

"Sealt hakkas see minu niisugune omal käel äri tegemine firma kõrvalt. Võib-olla ebaeetiline, aga ma olin oma peremehele pakkumise teinud - ta ei võtnud seda heaks," on Lepikson öelnud intervjuus Eesti Ekspressile.

Lepiksoni hüüdnimi Raua-Robert pärineb ajast, kui ta juhtis riigifirmat EMEX, mis tohtis ainsana metalli kokku osta. Lepikson on rääkinud, et EMEXiga ajasid äri kõik 1990ndate alguses tegutsenud kuritegelikud grupeeringud. Sel ajal sai Lepikson ka tapmisähvardusi, sest allilmale ei meeldinud EMEXi monopoolne roll metalliäris.

Väidetavalt pakkus Urmas Sõõrumaa 1993. aastal Lepiksonile turvafirma ESS aktsiaid, aga Lepikson ei pidanud seda investeeringut ahvatlevaks. Oma eraäridest ei meeldinud Lepiksonile palju rääkida. Peamiselt tegutses ta transiidiäris. Lepiksoni ning tema äripartnerit Valdek Kauritit on nimetatud Eesti alumiiniumikuningateks.

Lepikson soovis ka erastada EMEXit, aga tema alluvad napsasid selle riigifirma tema eest ära. Lepikson on öelnud, et noored poisid ajasid hinna liiga kõrgeks ning seetõttu polnud EMEXi ost talle huvitav.

Aastaid tagasi võrdles Eesti Ekspress kahte ärimeest - Olari Taali ja Robert Lepiksoni. Selles võrdluses nimetati Taali aurikuks ja Lepiksoni tankiks. See oli tabav võrdlus, sest Lepikson liikus nii poliitika- kui ka ärimaastikul tõesti nagu tank. Ta oli väljaütlemistes alati otsekohene ja terav ning seetõttu hinnatud kaasautor ajalehtedele.

Robert Lepiksoni jääb leinama poeg.