Eestlased ei ole ettevõtlikud

Eilne päev tõi meile uudise, et Eesti kergetööstuse üks sümboleid ning ilmselt Tallinki järel üks tuntumaid Eesti kaubamärke Soomes, Ivo Nikkolo, müüb oma firma Baltikale. Märtsis kuulsime analoogilist uudist mööblitootja Thulema üles ehitanud August Kulli kohta.

Ei ole teada, millega Ivo Nikkolo tegelema hakkab, ilmselt jääb teisele omanikule läinud firmasse edasi, kuid temast kui ettevõtjast ehk omanikust me ilmselt enam rääkida ei saa. Ka August Kull vihjas kevadel, et soovib jääda Thulema nõukogu esimeheks ehk siis omanike esindajaks vanas firmas ega hakka asutama uut.

Need kaks on ehk kõige markantsemat näidet sellest, et eestlaste soov olla ettevõtja on tagasihoidlik. Statistikaameti andmetel oli Eestis esimeses kvartalis alla 38 000 ettevõtte, möödunud aasta keskmine oli 34 400 firmat. Soomes aga oli möödunud aasta seisuga rekordilised 238 000 ettevõtet. Nende hulka pole arvatud aga põllumajandusettevõtteid. Seega on põhjanaabritel ettevõtteid 1000 elaniku kohta üle kahe korra rohkem kui meil.

Miks me siis oleme või kas me oleme vähem ettevõtlikud kui põhjanaabrid? Miks meie noor ja ettevõtlik inimene ei soovi ennast teostada oma firma loomise ning ülesehitamise kaudu, vaid eelistab sellele ministeeriumi ametniku või erakonna noortekogu juhtfunktsionäri kohta?

Esiteks on Eesti turumajandus Soomega võrreldes liiga lühikese elueaga ning meie mälestuses assotsieerub ettevõtte asutamine pigem kauboikapitalismi kui tavalise igapäevase tööga. Teiseks ning minu meelest olulisemaks põhjuseks on see, et Eesti liitus Euroopa Liiduga liiga kiiresti. Eesti turumajandus oli jõudnud läbi teha vaid ühe lühikese, kaks kvartalit kestnud majanduskriisi 1999. aasta esimestes kvartalites, aga peagi hakkas majandus tänu eurotoetustele kasvama üle kuue protsendi aastas ning raha voolas peamiselt suurtesse süsteemidesse, kus ka keskastme juhil on arvestatav sissetulek.