Lihtne Edu

Kui Suurbritannias üldse midagi mäda on, siis pole see popmuusika. Või on asi vahemaas, mis ebaõnnestumised filtreerib. Järjekordne nädal, järgmine korralik Inglise album. 2004. aasta uue briti laine klassist on edukad teised plaadid (üldjuhul raske saavutus) tulnud näiteks Franz Ferdinandilt, alles hiljuti Keane'ilt ja nüüd on siis Razorlighti kord rõõmustada.

Klassikaline, sirge joonega rokknelik ei tee siin aga midagi erilist. Rock'n'roll'i on tehtud pool sajandit ja nende juured on algupärase retsepti juures. Liider Johnny Borelli suhtumine on segu Mick Jaggerist, Joe Strummerist ja parema mälu korral meenuks keegi kindlasti veel. Et ansambli ideed mõista, läheb kõigepealt paar tundi aega, sest projektipõhiste plaatide ajastul on tehtud ajalugu. Olid mehed, nad lõid bändi, kirjutasid õiged lood, avaldasid need ning elasid aktiivset kontserdielu.

Vähesed saavad sama legendi järgi kuulsaks, aga reizorid omavad valemit, mille maitset kõik teavad, kuid mida järele teha ei oska. Lõppeva nädala ehedamad 35 minutit ja siiraim aplaus.

Autor: Lennart Beat