Rikkal elu mõnusam

Ralf-Martin Soe 28. juuli 2006, 00:00

Saan kokku Tallinna Kaubamaja stilistiga, kes aitab mul valida sobivat rõivastust nägemaks välja ilmselgelt rikas. Minu varustuse kogumaksumuseks on 16 795 krooni, millest 4247 moodustavad riided (näiteks Mustangi püksid ja Tommy Hilfigeri särk) ning 12 548 krooni ehted (Dolce & Gabbana kell, kaelaehe ja päikeseprillid). Kingad (Pierre Cardin) on enda poolt ning Kaubamaja iluosakonnas panen enne eksperimenti ka ohtralt Gucci lõhna peale.

1. Lähen taksoga Silberautosse Mercedestega tutvuma. Otsustan esialgu lihtsalt ringi vaadata. Mõne aja pärast läheneb mulle klienditeenindaja, kes pakub püüdlikult abi, lubab autodesse istuda ning muretseb mulle ka müügimehe. Konsultant on minust paar aastat vanem, kümmekond sentimeetrit pikem ning viisaka välimusega ülikonda riietatud noormees.

Käin välja soovi vaadata suvist autot. Mõne hetke pärast istun juba kahekohalises kupee-kabriolett tüüpi 1,6miljonilises Mercedes-Benz SL 500s. "Pole vast hullu, kui katust ei saa alla lasta," ütlen müügimehele, kes teist nädalat tööl ning kõike veel auto kohta ei tea. Siiski küsib mees nõu kahelt vanemalt olijalt ning selgitab auto kõik funktsioonid välja. Samal ajal saan istuda kabrioleti nahksel juhiistmel, kuulata muusikat ja sättida kliimaseadme vastavalt vajadusele. Võtan viisakalt vastu ka hinnakirja ja Mercedeseid tutvustavava raamatu.

Kuigi proovisõiduautot polnud müügimehel pakkuda, lubas ta vaadata, ehk saab mõne töötaja autoga sõita. Ajalistel põhjustel ütlen pakkumisest ära.

2. Lõunasöök Rataskaevu tänava restoranis Vanaema Juures. Läheb umbes pool minutit, kui mind on lauda juhatatud ning menüü ette antud. Kolme-neljakümnendates viisaka välimusega klienditeenindaja ei pane sugugi pahaks, kui pärast tellimist lahkun lauast õue helistama, kuigi olen juba tellitud joogid osaliselt ära tarbinud.

"Kohe hakkab teie toit tulema," kuulen tagasi tulles, mil on möödunud umbes kümne minutit ja pole veel toitu õieti ootamagi hakanud. Söön isuga ning lahkun heas tujus Pegasusse söögijärgsele kohvile, kus mind ootab sõbralik ja vastutulelik teenindaja. Tuleb tõdeda, et teenindus on sõbralik ja viisakas isegi juhul, kui juua vaid tass kohvi.

3. Lähen Pikale tänavale kahetoalist vanalinna korterit vaatama hinnas 2,8 miljonit krooni. Tundub, et töönädalaga lõpparvet tegevale maaklerile olen üks viimaseid kundesid.

Sõbraliku ja jutuka maakleri juhtimisel vaatan toad üle ning saan kõiksugu lisainfot: tegelikult on laed kõrgemad (ripplaest võetakse tükk ära ja sealt avaneb ca 20 sentimeetrit lisakõrgust), korteril on peale elektrikütte ka unikaalne ahi, välismaalasest omanik müüb korterit, kuna ta ei ole enam Eestiga seotud ja tahab jahti osta. Maakler tekitab mus tunde, et tõesti võiks selle korteri ära osta. Esmaspäeval leian meilikastist ka korteriplaani.

Esmaspäeval panen selga võimalikult suvalised riided. Katkine kahekroonine kaltsukast ostetud T-särk, samast pärit 30kroonised rohelised viigipüksid, mis on küll korralikud, aga ilusa ilma tõttu üles keritud lühikesteks püksteks. Nendele lisanduvad ka paarikümnekroonised rannaplätud ning mõned plaastrid, mis odavate jalanõude tõttu villidele ära kulusid.

Kogumaksumuseks hindan umbes 60 krooni.

1. Sõidan toimetusest paar peatust bussiga number viis järve poole Amserv Autosse Lexuseid vaatama. Otsustan informatsiooni koguda kabrioleti Lexus SC 430 kohta, mille hind jääb 1,2 miljoni krooni ringi. Enne sisenemist sean endale samad tingimused, mis Mercedese esinduses: vaatan autosid ning ootan müügiagendi tähelepanu.

Lexuse konsultant istub minust ja Lexus SC 430st viie meetri kaugusel, uurin ja puurin auto ümber, loen kogu informatsiooni läbi, aga keegi must välja ei tee. Mõne hetke pärast sisenevad salongi kaks hästiriietatud keskealist meesterahvast, kellele müügimees pöörab pilgu ning teretab viisakalt. Tere mulle siin salongis ei öeldud. "Iialgi ei lastaks mind sellesse autosse istuda," löön käega ning lasen varvast Toyotade poolele. Ka seal jään märkamatuks. Välja minnes tunnen kergendustunnet.

2. Lõunasöök Pegasuses. Valin esimese väliterrassil oleva vaba laua. Minust hiljem tulnud Soome seltskond saab aga enne mind menüü koos klienditeenindaja sõbraliku naeratusega. "Lahe, jään sellisest must-be-naeratusest ilma," taban end küüniliselt mõttelt. Lõhkise särgi ja üleskeeratud roheliste viigipükstega istun rahulikult nurgas edasi ning ootan tellitud kohvi ning päevasuppi.

Kuigi mu kõht polnud väga täis, päevasupp tundus ahvatlev ning tellitu maksis isegi 100 krooni, tundsin end ebamugavamalt kui paar päeva tagasi kõigest kohvi tarvis "rikkana" sisse põiganuna. Ei saaks öelda, et vaene jääb teenindamata, pigem saab ta teisejärgulise teeninduse.

Näiteks: mu laud on teenindajale uksest tulles kõige lähemal, ent mitu asja korraga laialikandmisele võtnud ettevedaja otsustab mulle kohvi viimasena tuua. Esmakordselt näen teenindaja naeratust hetkel, mil pistan krediitkaardi arve juurde.

3. Võtan käsile viimase katsumuse: vanalinna korter hinnaga 2,62 mln krooni Kullassepa tänaval. Lepime maakleriga telefonitsi kokkusaamise Sushi House'i nimelise söögikoha juures, kust pääseb korterit vaatama. Kui eelmisel reedel tundis maakler minu kui potentsiaalse ostja tänavalt kohe ära, siis nüüd kõnnin esimese hooga seekordsest maaklerist mööda.

Ringi vaadates kaardistan siiski ühe mehe, kes tundub kedagi otsivat. "Kas teie olete kinnisvaramaakler, kes pidi mulle Kullassepa tänava korterit näitama," astun mehele ligi ning saan kinnitava vastuse. Mees vaatab mind üllatava pilguga ning jääb mõtlema, arvatavasti selle üle, kuidas säärane lõngus saab endale vanalinna korterit lubada.

Maakleri kohusetundest näen korteri siiski ära. Müügitöö jääb esialgu temapoolselt tegemata. Uurin ise, milline on WC ning teine tuba ja küsin hinnagi üle. Maakler räägib paari sõnaga ka parkimistingimustest ja kokku kulutan tema päevast alla viie minuti.

Mitte ainult hinnaklassi, vaid ka tegumoodi, värvitooni jms arvatakse viitavat inimese positsioonile, huvidele. Riietust teadlikult muutes, lisades ehteid, aksessuaare jms on võimalik kujundada teiste suhtumist.

Riietusega manipuleerimise õnnestumise eelduseks on, et teatakse, missuguste omadustega nad seostuvad. Kui Mustangi püksid ja Tommy Hilfigeri särk on tõelise rikkuse märgiks, siis võib nende kandjat ka edukaks pidada. Seda juhul kui ühiskonnas peetakse edu ja rikkust kokkukuuluvaks.

Eduka inimesega on kasulik suhelda, mitteedukaga vastupidi. Inimene tajub, et kui ta tuttav on edukas, siis on ka tema edukas. Seetõttu suhtusid klienditeenindajad ilmselgelt rikkamasse klienti paremini kui vaesesse.

Füüsilised tunnused, sh riietus, on need, millele paratamatult esimesena tähelepanu pööratakse. Ülejäänud (iseloom, huvid, hoiakud jms) pole lihtsalt nähtav ja jääb vaatleja jaoks kättesaadamatuks.

Samas on inimene "programmeeritud" reageerima ümbritsevale kiiresti. Sealt ka vajadus teha otsuseid olemasoleva info põhjal.

Kuigi tavasituatsioonides on aega ka täiendavaks analüüsiks, ei pruugi me teist korda kaaluda esmamulje õigsust.

Inimese tajumisel hakkavad mõju avaldama seosed, mida arvatakse olevat füüsiliste tunnuste ning muude omaduste vahel.

Näiteks ümar kehaehitus ja lõbus olek, juuksevärv ja intellektuaalne võimekus, babyface ja pehme iseloom jms. See puudutab ka riietust.

Tundub siiski, et inimesi saab riietega n-ö petta vaid teatud aja jooksul. Jätkuva tutvuse jooksul ilmneb see, mis esmapilgul varjatuks osutus - riie ei riku meest!

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    24. November 2011, 16:09
    Otsi:

    Ava täpsem otsing