Mõisahoone, mille ümber käib suvel vilgas tegevus

Kuumal juulipäeval võtab mõisatrepil külalisi vastu perenaine Hannele Paunonen. "Härra sõitis meil hommikul Prantsusmaale," lausub ta. Ning lisab, et kas meil veel vähe sooja on, et peab kuumemaid kohti otsima...

"Olles elanud Tallinnas juba 2000. aastast alates, hakkasime aastaid tagasi otsima omale ka maakodu, kus oleks rahulik linnakärast eemal tööasju ajada ja puhata," selgitab Hannele Paunonen.

"Esimesena viis meid tee Viljandimaa serva Suure-Jaani kanti, aga sealse talumaja asukoht ei võimaldanud kahjuks tööks vajalikku internetiühendust, nii sattusimegi läbi tuttavatelt kuuldud vihjete siia Sulule," lisab Paunonen. Kuna koht ja hoone sobisid, löödi õige pea käed ka müügitehinguks.

See kõik oli aastal 2002. Vigala jõe kõrgel kaldal asuv kunagine Sulu karjamõisa süda oli siis juba paar aastat tühjana seisnud ning ootas hoolitsevat kätt ja kõva kohendamist. "Õnneks on kunagine valitsejamaja sellise suurusega, mille korrastamine üle jõu käivaks ei osutunud," räägib Paunonen. Alumisel korrusel on pinda paarisaja ruutmeetri jagu, lisaks võimalus ehitada välja pööningukorrus.

Perenaise sõnul olid viimased elanikud kasutanud vaid poolt hoonet eluruumidena, teises pooles olid loomad. "Selge, et see ei mõjunud kuigi tervistavalt hoone seisukorrale. Loomapidamiseks kohandatud ruumides tuli välja vahetada nii laetalad kui laudis, mis sai taastatud vana eeskujul."

Väljast sai hoone uue krohvikihi ja eterniitkatus asendati plekiga. "Eterniidi alt tuli välja sindelkatus, mida me maha võtma ei hakanud ja mis katusealuses kenasti jälgitav on," jagab perenaine selgitusi tehtud tööde kohta ja lisab, et tulevikus on kavas ehitada katusealusesse ruumid külalistele.

Nüüd siis jõuame lõpuks ka selleni, mis eristab Sulut paljudest teistest eraomandisse müüdud mõisahoonetest. Nimelt on alates 2004. aastast igal suvel toimunud mõisaomanike ja Säästva Renoveerimise Infokeskuse (SRIK) koostööna põnevaid üritusi vanade käsitöötehnikate ja ehitustraditsioonide austajatele.

"Esimesena toimus siin kolm suve tagasi freskolaager, millest võttis osa neliteist seinamaalihuvilist," meenutab Paunonen. Laagri tulemusena tekkis ühe mõisaruumi otsaseina savikrohvile traditsioonilisi freskomaali tehnikaid järgides töö, mis kannab mitmetähenduslikku nime "Sulu seis 04". Ilmselt pole tegu mitte sporditermini, vaid ikka seisuga, mis tol hetkel Sulul valitses.

Eelmisel aastal korraldati keraamikalaager koos põletusahju ehitusega. "Ahju ehituseks kulus veidi üle nädala jagu päevi," selgitab Paunonen otse sissesõidutee ääres paiknevat laudkatusealusesse peitunud põletusahju näidates.

Laagrit on jäänud meenutama ka hulk omanäolisi savianumaid ja väike savimehike, keda perenaine hellitavalt ahjuvaimuks nimetab ning kes uute ahjutäite ootel seni jõude koldel kükitab.

Tänavu on Sulul jõutud ära pidada juba elusa pajuaia, traditsioonilise puitaia ning pussnoa valmistamise kursused. "Pajuaia tegemine sattus pisut kehvale ajale, siis kui valitses kevadine põud, mis ei lubanud maasse torgatud pajuokstel kohe jõudsalt kasvama hakata," on perenaine katseks tehtud aeda vaadates pisut kurb. Siiski on siin-seal juba uusi rohelisi oksi näha, nii et paju visadust arvestades on kogu hekk järmisel kevadel roheline.

Algust on tehtud ka sellesuvise suursündmuse, tellisepõletamise ettevalmistustöödega. "Telliseteoks sobilikku savi saab meie oma põllult," selgitab perenaine kiledele kuivama laotatud punakat savikihti näidates. "Pealegi on siin tellise- ja keraamikapõletusel juba vanad traditsioonid. Veel praegugi võib siin läheduses näha kunagist mõisaaegset, veel möödunud sajandi kahekümnendatel toodangut andnud telliselöövi."

Kui savi kuivanud ja peeneks jahvatatud, hakatakse perenaise sõnul ehitama tellisepõletusahju. "Ega me sellist kapitaalset ehitust tee, pigem sellise, mille saab järgmisel aastal uute kursuste tarbeks taas lahti võtta ning seejärel kokku panna," lisab ta.

Järgmise aasta plaanidest rääkides mainib Paunonen, et huvi oleks proovida ka ahjupottide valmistamist. "Kursustel osalevad inimesed on väga toredad, nii on lootust ja soovi ka tulevikus erinevate üritusteseeriatega jätkata," lisab ta naerdes.

Sulu külast Velise poole sõites jääb tee veerde ka Sillaotsa talumuuseum, mille eestvedaja Jüri Kusmin on lahkelt nõus rääkima kunagi Sulu külas asunud tööstusest.

"Sulul toimetasid kunagi nii paberiveski, potitehas kui ka telliselööv," räägib ta. Praeguseks on säilinud vaid telliselöövi hoone, kus kunagine omanik Jüri Tiits veel 1929. aastal alanud majanduskriisi künnisel paar ahjutäit ehk siis umbes

75 000 tellist põletas. "See jäi ka ilmselt viimaseks, sest majanduskriisi ajal kulus selle partii müümiseks 4-5 aastat ning kogu raha läks võlgade katteks," selgitab Kusmin. Hiljem pühenduski Tiits rohkem oma puukooli rajamisele.

Kusmini sõnul on Sulul tehtud ka erinevaid savipotte ning drenaažitorusid. "Mõis alustas siin maade kuivendamist torustike abil juba 1904. aastal, 1978. aasta maaparanduse käigus tuli välja, et osa vanadest torustikest oli veel kenasti säilinud," lisab ta.

Säästva Renoveerimise Infokeskus ja Sulu mõis Märjamaal teevad kolmandat aastat koostööd traditsiooniliste töövõtete elustamise vallas. Mõis on kujunenud omalaadseks praktikabaasiks ning just suviste töötubade ja laagrite läbiviimise kohaks.

Esimeseks töötoaks sai freskolaager, milles osalejad lõid 15 m2 suuruse freskomaali mõisasaali seinale. Huvilised olid küll puutunud varem kokku maalimisega, kuid mitte seinafreskoga; sellest hoolimata töötasid 12 inimest üksmeeles ja seda suurepärast tulemust võivad kõik külastajad tänagi nautida.

Järgmine etapp oli puupõletuse keraamikaahju valmistamine. See oli Eestis viies, kavandamisel lähtuti Tohisoo ahjust Kohilas. Lisaks valmistati muidugi keraamikat nii voolides kui ka kedrates. Kui ahjuuks väikese hingevärinaga avati, selgus, et neitsilik põletus oli õnnestunud pea sajaprotsendiliselt, purunenud oli vaid üks nõu.

Tänavu oleme alustanud jällegi uue teemaga. Esmakordselt proovime kätt arhailise maapõletusahju ehitamise ja tellisevalmistamise kunstiga. Juhendajad on siiski professionaalid - Eero Kotli Aseri tellisetehasest ja meile juba tuttav ahjuehitaja Andres Allik. Kogu protsess viiakse läbi etapiviisiliselt ja see lõpeb 20. augustil.

Peale pikemate laagrite toimuvad Sulu mõisas ka pea regulaarsed keraamika valmistamise, elustara ehitamise ja viltimise kursused.

Fotod: Julia-Maria Linna