Raudtee kiire tagasisaamine on riigi huvides

Pole teist väljapääsu kui raudtee kiire tagasisaamine riigile. Eesti Raudteel ei taastu BRSi jaoks sellist olukorda, millega ta rahule jääks - nagu see oli pärast ülekapitaliseeritud raudtee võileivahinnaga erastamist suletud turu ning investeerimiskohustusse liberaalse suhtumise tingimustes. Tugevneva riikidevahelise konkurentsi tingimustes pole see lihtsalt võimalik: vedajad ja Eesti riik ei anna enam kunagi BRSile monopoolse kontrolli taaskehtestamise võimalust raudteel.

See asjaolu selgitabki, miks BRS on juba kolmveerand aastat avalikult, tasahilju aga mõnevõrra kauem mõlgutanud mõtteid oma osaluse müügist.

Sama ilmselge on, et BRSil ei ole vaatamata paljudele huvilistele õnnestunud oma enamusosalust Eesti Raudtees kellelegi müüa. Kui BRSil ei õnnestunud müük talvel ja kevadel, see on siis, kui Eesti Raudtee ei olnud veel uputatud kohtuvaidlustesse, siis nüüd ei õnnestu see neil ammugi.

Tõsised ärimehed, kes on valmis maksma kahe kolmandiku Eesti Raudtee aktsiate eest kaks ja pool miljardit, ei ole huvitatud kohtus käimisest, vaid ärist. Nad teavad väga hästi, et raudteeäri on edukas ainult siis, kui riik ja raudtee omanik teineteist mõistavad ja usaldavad.

Eestil ei ole praegu vaja karta ei kohtuprotsesse ega raudtee võimalikku ülevõtmist kolmanda poole poolt, vaid seda, et arusaamatuste jätkudes raudtee lihtsalt laguneb ja koos sellega hävib ka Eesti kui transiiditee väärtus. Rääkimata veel sellest, kui kummaliseks muutuvad siis meie jutud uuest siiditeest - see on püüdlusest saada Hiina kaupade logistikakeskuseks, jutud raudtee viimisest uuele tehnoloogilisele tasemele, selle veo- ja konkurentsivõime suurendamisest.

Peame arvestama sedagi, et me ei ole muust maailmast isoleeritud. Aja, millal me ei tee piisavalt investeeringuid raudtee infrastruktuuri, kasutavad ära meie konkurendid. Aga rahvusvahelisel kaubavedude turul on kaotatud positsioone tagasi võita tunduvalt raskem, kui neid hoida. Kui logistilised süsteemid on juba kord välja arendatud, ollakse valmis neid muutma üksnes äärmise vajaduse korral. Teiseks jälgivad Eestis toimuvat ka operaatorfirmad ja kauba omanikud ning pole mingit lootust, et nad oma kauba liikumiseks valiks kahtlase töökindlusega tee.

Olukorra analüüsimisel tuleb arvestada ka seda, et BRSi omanikel ei olegi müügiga eriti kiire, nagu seda on ka Burkhart kinnitanud. Esiteks oli Raudtee erastamine neile niikuinii ülisoodus ja nad on juba niikuinii võitjad. Teiseks saavad nad kõigele vaatamata ka järgmise aasta-kahe jooksul raudtee arvel piisavalt hästi teenida. Teenida aga kahjuks nii, et see pikemas perspektiivis ei oleks Eesti riigile vastuvõetav.

Riigi usaldusväärsus on see, mille eest peame olema valmis maksma natuke rohkem kui teised võimalikud ostjad ja mille pärast me ei saa kemplemist BRSiga aastate pikkuseks venitada.