Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ülavere: Eesti kultuuriinimestest said kultuurpartorgid
Kultuurkapitali toetatud Kanal 2-s näidatud
filmi "Arnold Rüütel. Lõpetamata lause" dokumentaalfilmiks või veel enam,
kunstiks, nimetada oleks ehk palju. Tegemist oli minu arvates kõige ehtsama
propagandafilmiga.
Kultuuriminister Raivo Palmarul, nagu kodanikel, on nüüd täielik õigus küsida, miks maksumaksja rahastatav Kultuurkapital tegeleb poliitilise propaganda rahastamisega. 50 000 krooni pole väike raha, keegi jääb nüüd sellest ilma. Keegi, kes seda tõesti vajaks oluliselt enam kui propaganda tegijad. Kultuurkapitali raha jagajad muutusid, võib-olla endalegi ootamatult, väärikatest kultuuriinimestest räpakateks kultuurpartorgideks.
Raha taotleja peab esitama Kultuurkapitalile, antud juhul audiovisuaalse kunsti sihtkapitali komisjonile, rea andmeid, milleks ta raha taotleb. See sisaldab ka filmi nime, sisu, levikuplaani jne. Ainult pime või hoolimatu komisjoni liige ei näinud selles taotluses propaganda elemente. Komisjoni liikmete halvasti varjatud suhtumist näitab ka see, kui kiiresti ja kergest film riigilt raha sai. Madal, lugupeetavad komisjoni liikmed. Ja meenutab väga seda aega, mida filmi tegijad nii püüdlikult proovisid tänasele vastandada.
Lisaks filmi sisule (mille kunstilises väärtuses julgen sügavalt kahelda, aga ma pole ka teab mis asjatundja dokumentaalfilmide alal) teeb selle eriti propagandamaiguliseks ajastus. Filmi tegija Vahur Laiapea tunnistab ju päris avalikult, et tõi filmi näitamise ette poole, kuna soovib mõjutada laupäevast presidendivalikut.
Seega, selles asjas olen minister Palmaruga ühte meelt ja tahan kodanikuna teada - kuidas ja miks rahastati propagandat maksumaksja rahaga? Ning veel, kuidas on tagatud, et selline asi ei korduks?
Raimo Ülavere
Äripäeva uuriva toimetuse juht