1960-1970: optimistlikud modernkatsetused

Uued tuuled mõjusid koos esimeste arglike läänekontaktidega (Soome) Eesti arhitektidele ergutavalt. Ühelt poolt jälestati stalinismi, teisalt oli ka eestiaegne arhitektuur maha käinud. Uued katsetused puudutasid impeeriumikeskusest tuleva ametliku modernismi raames nii erilahendusi kui ka mass-korterelamuid.

Samas tuleb tunnustada Eesti arhitektide võimekust lülituda vaakumi järel kiiresti maailma arhitektuuri arengusse.

1957. aastal toimunud Tallinna uue laululava konkursi võitis Alar Kotli, kes pakkus lahenduseks kahele kaarele toetuva koorikkupli. See võte oli parasjagu moes lääne arhitektuuris, näiteks Michael Nowicki USAsse kavandatud Raleigh Arena (1952) toetus raudbetoonist hüperboolse-paraboloidse koorikkatusega samuti kahele kaarele.

Kotli aga otsustas laululava ehitusprojektis ühe kaare toetuseta jätta ja riputada selle vantkonstruktsiooniga teise, toetatud kaare külge. Tulemusena paigutati 1960. aastal valminud laululaval koorid avatud suurema kaare alla ja ametiruumid jäeti väiksema suletud ning toetatud kaare alla.

Sarnaselt Estonia taastamisega 1940. aastatel läks ka laululava ehitamine kibekiiresti. Valmimisele aitas kaasa lähenev ENSV 20. aastapäev. Lisaks tundus võõrvõimule laululava ideaalne koht rahva idoloogiliseks vormimiseks.

Teisalt ei õnnestunud siin arhitektuuriliselt vormida sisult sotsialistlikku ja vormilt rahvuslikku teost, sest sotsialistlik realism tõsistalinlikus tähenduses oli faktiliselt surnud. Läänelik, liiatigi kaasaegne modernism aga ei mahtunud nõukogude kultuurikäsituse harjunud raamidesse. Pealegi oli eestlastel modernismiga iseseisvusperioodist oma suhe.

Valminud laululavale ehitati ühele poole klomppaest tiib, mida kroonib sihvakas tuletorn, ja teisele poole lintaknaga reporteritemaja. Mõlemad võtted ju tuttavad 1930. aastatest. Tulemusena kujunes laululavast eestlastele rahvusteadvuse kosutuskoht, kus kõrvuti riigilauludega lauldi omi laule. Samas rehabiliteeris eluõhtul kvalitatiivse hüppe teinud Kotli end arhitektuuriliselt Estonia juhtumist.

Moes olev suurte ruumide katmine pidi avalduma ka vanalinna külje alla Aia tn-le kerkiva 1600kohalise kuppeltsirkuse (Uno Tölpus, Peeter Tarvas, 1957) juures. Viimasel hetkel teostamata jäänud rajatise terasfermid suunati kahe sarnase spordirajatise - Kalevi siseujula (U. Tölpus, P. Tarvas, O. Kontšajeva, 1965) ja Kalevi spordihalli (samad, 1962) ehitamisele.

Modernismi vaimustus avaldus peale kerkivate retroeestiaegsete eramajade jõuliselt ka ühiskondlike hoonete juures.

Stalini ajal pooleli jäänud Kultuurikeskuse peatelje küljele kerkis 1963. aastal kahe otsmise telliskandeseinaga Teaduste Akadeemia raamatukogu (U. Tölpus, Paul Madalik). Uudne lahendus võimaldas Eestis esmakordselt rakendada modernismi ideaali - rippseinu maja pikikülgedel ja tõelist lintaknastikku. Fuajeekorruse maani ulatuvad aknad koos vahele paigutatud taimestikuga tekitasid sise- ja välisruumi ühtesulamise.

Kultuurikeskuse keskmesse, teostamata Stalini-aegse TA peahoone asemele kerkis 1968. aastal EKP Keskkomitee peamaja (Mart Port, U. Tölpus, O. Kontšajeva; nüüd EV välisministeerium). Hoone raudbetoonkarkass ja peamahu rippseinad andsid uue suuna Eesti moodsale ühiskondlikule ehitusele.

Kui stalinliku Lenini kuju taustaks loodud peamaht on sümmeetriline, siis Lauteri tänava poolne saalilahendus hüperboolse paraboloidkatusega hoopis modernismile omaselt asümmeetriline.

Tehnilise uuendusena lisandus raudbetoonkarkassile ka monoliitbetoon. Esimese tootmine tööstuslikest kokkumonteeritavatest detailidest oli nõukogude ehitajatele hulga hõlpsam kui erirakiseid ja läbimõtlemist nõudev monoliit.

Pärnu Tervise sanatooriumi vana osa (Kaido Vanaselja, Ell Väärtnõu, 1966-71) kavandamisel ongi monoliitvalust tehtud fuajee välisosa, mis kinnitub konsoolina põhimassi karkassi külge. Tulemusena valmis õhuline maast laeni akendega valge polstermööbliga fuajee.

Sulaajal võimaldas Moskva läbi ülitiheda filtri hakata suhtlema välismaalastega. Sihtgrupiks olid eelkõige "ohutumad" soomlased. Nagu ülejäänud impeeriumis, otsustati Tallinnaski püstitada uus Inturisti hotell keset linna. Asukohaks sai läbi vaidluste endine Stalini väljak (nüüd Viru väljak). 23korruselise Viru hotelli (M. Port, Henno Sepmann, 1964-72) paigutas linna peaarhitekt Dmitri Bruns nii, et see võimalikult vähe häiriks vaateid vanalinnale.

Hotelli ehitusel kasutati parema tulemuse nimel Soome ehitajaid, kes tegid vertikaal- ja horisontaalmahust koosneva kompleksi ebanõukogulikult üleni monoliitbetoonist. Kuni nüüdse Viru keskuse valmimiseni katsid hotelli väljast säravvalged glasuurplaadid.

1968. aastal valmis M. Pordil ja Malle Meelakul katseprojekt vanalinna ümbritsemiseks kõrghoonete gruppidega, kuhu näiteks Viru oleks rahulikult sulandunud. Toona ulmena mõjunud ideekavand tundub nüüd, ehkki teisenenult, realiseeruvat.

Nõukogude tingimustes säilitas modernism stalinismist tuttava monumentaalse ansamblilisuse püüde, mis lääne modernismi geomeetrilistest kompositsioonidest suuresti erineb. Maarjamäele kavandatud punavägede 1918. aasta Eestist põgenemist heroiseeriv obelisk (M. Port, 1960) ja memoriaalkompleks (Allan Murdmaa jt, 1965-75) rajati endisele Saksa sõjaväe kalmistule, kuhu 1930. aastatel mõeldi ühe variandina rajada Vabadussõja monument.

Ristuvate kiirtega ja üldinimlike sümbolitega modernistlik dolomiitkompleks oli eestlastele üks esimesi võimalusi katsetada end niivõrd suure abstraktse maastiku kompositsiooni loomisel. Kompleksi teine, teostamata etapp pidi meresihilisel teljel tulema veelgi suurem.

Paralleelselt levinud Põhjamaade loodusläheduse eeskujul kerkis Valve Pormeistril maastikku sulanduv Tallinna Lillepaviljon (1958-60). Lisandusid ka lopsaka puitkarniisiga kohvik Tuljak Pirital ja Kurtna Linnukasvatuse peahoone (1965-66).

Nii need kui ka Käärikul 1962. aastal valminud Tartu Ülikooli puhkebaasi horisontaalaknalised lihtsa viilkatusega magalad (U. Tölpus, P. Tarvas) kujunesid ehitusvõtteina hiljemgi eestlaste rahvusliku vastupanu arhitektuurseks avalduseks.

Erinevalt Euroopa sõjajärgse elamispinnakriisi lahendamisest sai Nõukogude Liidus alles 1950. ja 1960. aastate vahetusel hoo sisse tüüpsete kortermajade massehitus. Kui Stalini ajal takerdus tüüpehitus keerulistesse stiilivõtetesse ja käsitöölikkusesse, siis sulaaja tööstuslik ehitamine põhjustas tõelise magalate kerkimise buumi.

Kui tolle aja kohta luksuslikud, kuigi tillukesi kortereid pakkuvad 1-317-d (nn hruštšovkad) on oma põhjamaise vormiga suhteliselt linna keskkonda sulanduvad, siis hilisemad nn suurpaneelikad (1-464 jne) on nüüdseks kujunenud läbi hilisema venestamislaine sõimusõnadeks.

Fotod: Eesti Arhitektuurimuuseum