Maa sool Tiit Niilo

Pärast EPA lõpetamist suunati Tiit Niilo Misso sovhoosi tööle. Oli aasta 1986 ning veel ei mõeldud talupidamisele, aga noor elektriinsener tahtis oma kahele lehmale ja neljale seale moodsat lauta ehitada ja käis

oma õppejõudude juures konsulteerimas, kuidas peaks sõnnikuhoidla jms paremini tegema.

Palju ärksaid mõtteid andis talle aednikust vanaisa. Pärast isa surma - Tiit Niilo õppis siis 10. klassis - on ta pidanud ise otsustama ja vastutama.

Algas talubuum, muutus riigikord ja majand saadeti laiali. Tiit Niilo oli reformikomisjoni esimees. "Pidin olema objektiivne ja aus. Siis, 1992. aastal, polnud ka õiget visiooni, kuidas talu majandada," meenutab ta. Tookord pakuti Niilole 1963. aastal sajapealisele karjale ehitatud lauta, kuid ta loobus. Ja alustas tagasihoidlikult. Paari aasta pärast 14 lehmale uut lauta ehitades mõtles, et seda jätkub küll lastelastelegi. Tegelikult olid selles laudas loomad vaid poolteist aastat, siis kolis talu oma karja majandi lauta.

"Eelmine aasta oli üle varju hüppamise aasta," nendib Tiit Niilo. "60 lüpsilehmaga ettevõtmisest sai 200pealine farm. Ostsime juurde tõuloomi, ehitasime nüüdisaegse lauda ja palkasime farmi juhtima spetsialisti. Praegu ei kujuta ma ette, et majandaksin nii nagu veel aasta tagasi."

Kagu-Eesti pole põllumajanduspiirkond, aga kuidas siis elada kohas, kus ohakad kasvavad üle pea ja võsa vahelt teed ei leia, küsib taluperemees. Tiit Niilole on selgeks saanud, et ainult piimatootmisega välja ei tule. Meierei on Nopri talu ja kogu küla püsti hoidnud, nendib ta.

Aga kaua sa ikka hanguga vehid, kui kari muudkui kasvab. Praegu otsib Niilo väiketöötlejale sobivat tehnikat, millest ostujõud üle käib. Ka meiereis ei jõua kõike enam käsitööna teha. Piima töötlemine ehk teisisõnu jogurti ja kohupiima valmistamine aitas Nopri talul 1998. aastal, kui tekkis vene tollikriis, ellu jääda. "Meil olid hullud pangalaenud, ei saanud loomi kombinaati sõidutada," jutustab taluperemees. "Pliidiveere peal alustasime, seal katsetas lihatoodete tehnoloogiks õppinud abikaasa Vilve jogurteid."

Juba nädala pärast olid nad külamehelt laenatud Moskvitšiga, mille pagasiruum oli klaaspurkides piimatooteid täis, Võru turul. Kauplemine käis tolmusel letil, kus Niilod valasid jogurteid otse tarbija taarasse. Polnud siis tervisekaitset ega midagi.

Ja sellest ajast on asi edenenud. Vilve Niilo muudkui katsetab uusi talutooteid, mida meierei võiks rahvale pakkuda. Meierei ja talu annavad tööd tosinale perele. Palju on abi lastest, kellel igaühel jõukohased ülesanded.

Tallinnast 300 kilomeetri kaugusel ettevõtet majandades ei piisa vaid riskijulgusest, vaid paratamatult peab inimestega suhtlemisel tugev närvikava olema, möönab Tiit Niilo.

Praegu on külas tööandja hinnatud, sest neid ettevõtjaid, kes suudavad konkurentsivõimelist palka maksta, maal palju pole. Viglameeste abi vajatakse üha vähem, nüüd otsitakse spetsialiste.

Näiteks möödub suur osa tänapäevase farmi juhataja tööajast arvuti seltskonnas, kusjuures tootmisse on kaasatud teaduse viimased saavutused.

"Ilma internetita pole maal elu. Meil on nüüd internet neli aastat," tähendab Tiit Niilo. "Kirjutasime külaprojekti ja meie piirkond on internetiseeritud." Külaelu edasise arengu tagatis on ettevõtlike inimeste olemasolu. Igasse piirkonda oleks vaja projektikirjutajat, sest ainult kohalike ettevõtjate panusest ei piisa, fondidest on vaja rahad kätte saada ja neid asjalikult rakendada, arutleb Tiit Niilo.

Niilo enda mõttedki ulatuvad kodutanumalt kaugemale. Nii soostuski ta Tallinna tööle käima, et Riigikogus maarahva asja ajada ja maaprobleemidele lahendusi leida. Sellisel moel, jalgupidi mullas ja peadpidi poliitikas, soovib Toompea talunikuks nimetatud mees nii oma perele kui ka kogu maarahvale paremat elu.

Autor: Tiina Kolk