Endine Iiri peaminister: tegime palju vigu

Artikkel

- Uudised
- Kertu Ruus
- 15. oktoober 2006 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Endine Iiri peaminister: tegime palju vigu
Eestis räägitakse palju sellest, kuidas olla nagu Iirimaa. Teie olite Iirimaa tõusuperioodil peaminister, mida võiks Iirimaa kogemus Eestile õpetada?
Eesti 12protsendiline majanduskasv on kõrgem, kui meie kunagi saavutasime. Aga tõde on see, et Iirimaa tegi praktiliselt kõik vead, mida üks riik saab teha. Alates protektsionismist - olime 1930.-1960. aastatel ülimalt protektsionistlik riik. Ja lõpetades laenamisega - läksime 1970. aastatel sügavasse puudujääki. Nii et meie edulugu peitub sama palju selles, et me lõpetasime valede asjade tegemise, kui selles, et me tegime õigeid asju.
Milline oli siin ELi roll?
Iirimaa ühines ELiga 1973. aastal ning see tähendas muidugi suurt ressursside ümbersuunamist meie kasuks ning kindlat juurdepääsu ELi turule. Me ei jõudnud siiski ELile järele enne, kui umbes 15 aastat pärast liitumist. Valitsus arvas nimelt, et laenamine aitab majanduskasvu kiirendada. See on tavaline viga - leitakse, et ELis oled sa võitmatu.
Samas oli Iirimaal paigas strateegia, et meelitada riiki tohutult välismaiseid otseinvesteeringuid. Meil kehtis 1956. aastast nulltulumaks ekspordi kasumile ja 1978. aastast 10protsendine tulumaks tööstuskaupadelt teenitud kasumile. Iirimaa maksusüsteemil oli kaks olulist põhimõtet - kindlus ja lihtsus.
Kas EL vahele ei seganud?
Segas küll. Me pidime kaotama nullprotsendise tulumaksu ekspordilt. Praegu kehtib Iirimaal ühtne ettevõtte tulumaks 12,5 protsenti.
Tõsi, meil oli ka ajaloolisi eeliseid. Me räägime inglise keelt ja me ei pea kulutama suuri summasid riigikaitsele, sest Suurbritannia seisab meie ja kõikide tülitekitajate vahel. Samuti saime brittidelt päranduseks suurepärase kohtusüsteemi ja avaliku halduse. Samas kannatas Iirimaa tohutult tööliste väljavoolu pärast.
Eestlased ei saa inglise keelt üleöö riigikeeleks muuta või Venemaad kõrvalt ära kaotada, aga mida me saaksime teha?
Ma usun, et Eesti on juba õppinud. Muide, meie puhul on ka see ühine, et riigid on väiksed - otsuseid saab vastu võtta kiiresti ja pole suurt föderaalstruktuuri takistamas.
Ka Eesti peab nüüd ELi survel oma maksusüsteemi muutma - ilmselt tuleb meil loobuda nullprotsendisest tulumaksust reinvesteeritud kasumile.
Ma ei pooldaks nagunii päris nullprotsendist maksu.
Rahandusminister on pannud ette tõsta ettevõtte tulumaks 10 protsendile, kas see tundub mõistlik?
See tundub mõistlik - sarnane ka sellele, mis me Iirimaal tegime.
Milline võiks olla Eesti järgmine samm oma konkurentsivõime tõstmisel?
Välisinvesteeringud on riigile tasuta saadud kingitus. Üks Iirimaa õppetunde on see, et välisfirmad investeerivad inimese kohta kaks korda rohkem kui kodumaised ettevõtted ja selle tulemusena ületab välisettevõtete tootlikkuse kasv tunduvalt kodumaiste firmade oma. Siin tekib väljakutse, mida meie ei ole veel suutnud lahendada - kuidas muuta tootlikkuse suurenemine üldiseks, et see haaraks ka kodumaiseid ettevõtteid, monopole, valitsussektorit.
Kas Eesti peaks välistööjõudu julgemalt riiki lubama?
Minu meelest tuleks sellele küsimusele läheneda realistlikult: inimesed peavad muutuma.
Suurema arvu sisserändajate vastuvõtmine on protsess, mille me kõik peame läbi tegema.
Hetkel kuum