Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Riigi paisuvad kulutused kriitika all
"Isegi kohandades eelnevat tehtud lisaeelarvetega on valitsemissektori kulude kasv tublisti suurem majanduse nominaalkasvust," rääkis majandusteadlane ja ettevõtja Lauri Luiker, kelle sõnul pole valitsus järginud ka enda koostatud strateegiaid, mis peavad eelarveid majandustsükleid tasandavaks või isegi vastutsükliliseks.
"Vastutsükliline peaks aga tähendama, et kui majanduskasv kiireneb, hoiab valitsussektor kulutusi kokku, ja kui majandus aeglustub, siis stimuleeritakse kogunõudlust, et tasandada reaalnõudluse vajak," selgitas Luiker, kelle sõnul näitavad graafikus toodud numbrid vastupidist käitumist. "Kui see pole kogunõudluse stimuleerimine fiskaalpoliitika abil, siis tuleb Eestil teha kiiresti ettepanek maailma majandusõpikud ümber kirjutada selles kohas, kus räägitakse majandustsükli mõjutamisest," ütles Luiker.
Rahandusminister Aivar Sõerdi sõnul on Eesti eelarvepoliitika eesmärk olnud hoida valitsussektori eelarvet vähemalt tasakaalus, sest pro- või vastutsüklilisust saab täpselt hinnata alles tagantjärele.
"Kulude kasvust parem eelarvepoliitika indikaator on see, kas valitsussektori eelarve on tasakaalus," ütles Sõerd. Ta rõhutas, et viimasel kahel aastal on riigieelarve tulud ületanud kulusid ja 2007. aasta eelarve on esimene, mida juba planeeritakse ülejäägiga.
Eesti Panga keskpangapoliitika osakonna nõuniku Andres Saarniidu sõnul pole valitsus kulude katteks võlgu võtnud, mis tähendab, et valitsuse kulud kasvavad samas tempos sisemajanduse koguproduktiga. "Seepärast ei ole mõtet kõrvutada majanduse reaalkasvu ja valitsuse kulude kasvu jooksvas hinnas. Mõttekam on vaadata valitsuse kulude ja SKP suhet või mõnede kulude ja SKP suhet," lausus Saarniit.
Kevadel valminud riigieelarve strateegia ideoloogia põhines samuti eelarve tasakaalu hoidmisel keskpikas perspektiivis.
Kas sellist strateegiat jälgides kujuneb 2010. aasta eelarvepoliitika "vastutsükliliseks" või mitte, saab paraku täie kindlusega väita alles tagantjärele. Lähiaastatel jääb Eesti majanduskasv kiireks ning suured muutused toimuvad ka majanduse struktuuris ja seisu äritsükli suhtes on väga raske hinnata.
Seetõttu on õigem lähtuda ettevaates tavalisest nominaalsest eelarve tasakaalu näitajast ning arutleda näiteks selle üle, kas 2007. aastaks püstitatud ülejäägi eesmärk on piisav või mitte.
Iseenesest on äritsüklit arvestav eesmärgipüstitus muidugi kiiduväärt.