Äripäev sammus meeleolu mõnusaks

Ehkki tegemist oli väga tiheda konkurentsi rebiva võistlusega, selgus, et enamikku osavõtjaid ei innustanud kõndima väljakuulutatud auhind, milleks oli Sportlandi kinkekaart, vaid soov teada saada, kui palju siis tegelikult päevas liigutakse.

Siinjuures peab mainima, et arukas võistlus, kuna motiveerivaks jõuks sai inimeste siiras tahe endale head teha, ja mis saab veel parem olla, kui füüsiline liigutamine, mis teatavasti peletab stressi ning aitab igapidi kaloreid kulutada.

Tõsi küll, kõik päris oma rutiinsete elukommete juurde püsima ei jäänud, vaid hoolega otsiti viise, kuidas üksteisest enam samme kokku saada.

Märgatav oli järsku kasvanud liiklustihedus treppidel, sest kõik nutikamad kasutasid ära tööaja sisse mahtuvat kõndimise võimalust kirjastuse erinevate osakondade vahel, millest üks asub lausa ärimaja 11. korrusel.

Ka neile, kes võistlusest osa saada ei tahtnud, valmistas inimeste liikumine rõõmu, sest enam ei pidanud kaua lifti järjekorras ootama.

Huvitavaim oli võistkond, kes juba alguses kuulutas end istuvateks astujateks ja vältis üleliigseid sammukesi, hoides hinge kinni, kui liikumismaht ületas päevase normi. Tuntud tõde - nišš päästab, kuid mitte igas spordivõistluses loomulikult.

Leidus ka neid, kes sammude kokku arvestamisest osa ei võtnud, arvates, et tegemist on tulutu üritusega.

Tegelikult näitavad tulemused, et äripäevlastele said sammulugeja masinad imearmsaks ning paljud kannavad väikest vidinat vöö peal rõõmsalt edasi. Tehti koguni ettepanekuid jõukatsumise jätkamiseks.

Sammulugemise võistlus oli tõesti suurepärane mõte. Mind üllatas kõige rohkem, et tegelikult pole üldse vaja kuigi palju, et päevanorm samme kätte saada - kõnnid ärimaja juurest kesklinna ja tagasi ning ongi olemas. Veel üllatas, et ühe täitsa keskmise klubiõhtuga saab hõlpsasti 15 000 sammu kätte, noh, muidugi juhul, kui just tantsimise asemel nurgas ei seisa. Võistluse ajal käisin ma nii nagu tavaliselt ja seniajani on sammulugeja küljes. See võistlus oligi minul küll rohkem enda jaoks kui mingi auhinna pärast.

Mina osa ei võtnud, sest mina liigutan ennast piisavalt (enda arvates) ka ilma igasuguste lugejate, kampaaniate ja massipsühhoosita. Ent ju siis on seda tänapäeval vaja selliseid võistlusi n-ö masse liikumapanevaks jõuks.

Jälgisin end, et ei hakkaks spetsiaalselt võistluse pärast samme tegema, vaid egoistlikust aspektist lähtudes teostasin enda kohta uurimustööd just nii, et oleks tavapäev ja tavakogus kõndimist.

Vetsus oli igavene jama - unustasin ära, et see jublakas värvli küljes ja kogu aeg oli oht, et kuulen ahastamapanevat sulpsatust. Huvitav, kui see sulps oleks tulnud, kas oleks lugeja nulli löönud või äkki teise suunda lõppu välja ja olekski seminaride osakond winner olnud?

Võistluses osalema pani soov ennast kontrollida, kui palju samme me päeva jooksul tegelikult teeme. Selgus, et ikka üsna vähe, miinimum 7000 sammu tuleb ilma võistluseta väga vaevaliselt täis. Võistluslik moment oli väga positiivne ja innustas käima ka neid, kes muidu väga harva pikki jalutuskäike ette võtavad. Pärast võistlust ohkasid nii mõnedki kergendatult, et see läbi sai. Meie Anneli Tikuga otsustasime kõndimist jätkata. Mõtlesime välja ka stiimuli. Iga kuu lõpus (kuni vaim ei rauge) vaatame sammud üle ja kes vähem kõnnib, teeb "võitjale" õhtusöögi välja:)

Üks pisike, aga kõnekas fakt: ka nüüd, kaks nädalat pärast võistlust on vaid üks inimene nõustunud oma sammulugejast loobuma. Samme hinnatakse isegi rahast kõrgemalt - ja ometigi on meil majandus-, mitte sammuleht.

Mind innustas eelkõige soov teada, kui palju ma siis tegelikult jalgsi liigun. Ja pean tõdema et igapäevane tavaline liikumine jääb vaid 6000-7000 sammu kanti (kuna käin jalgsi ka tööl). Seda oli oluliselt vähem kui ma lootsin.

Päris palju kõndisin ka sinna, kuhu muidu oleksin sõitnud. Nii liikusin umbes kaks korda rohkem kui tavaliselt. Ja see on igati tore.

Võistkonnakaaslased olid mul igati vahvad ja pingutasid kõvasti. Nii Virve kui ka Enn käisid sel puhul jalgsi tööle. Roland on muidugi pidevalt sportlike eluviisidega. Jälgides kõrvalt teisi, võib öelda, et igal juhul tekitas see võistlus meis kõigis elevust ja äripäevlasi võis üsna palju ringi jalutamas näha.

Ma tahtsin eelkõige ära mõõta, mitu sammu on kodust poodi ja tööle ning kui palju ma päeva jooksul üldse käin. Tuli välja, et isegi voodi ja külmkapi vahet sõeludes võib päevaga teha üle 2000 sammu. Enim samme tegin n-ö koduperenaise ametis: koristamise kõrvalt toidupoodi, pesumajja ning spordisaali lipates.

Mina olin kõrvalvaataja, aga meie osakonnale (seminarid) mõjus see küll väga positiivselt. Hommikuti suur elevus, kus, kui palju ja mismoodi keegi sammus. Kui kuskil majas käidi, siis vapralt trepist ja meie isegi kõndisime teistega koos trepist, kuigi sammulugejaid küljes polnud.

Hommikuti tuldi keel vesti peal, sest seitsmendale trepist tulla on ikka paras trenn. Pärast seda on enda liigutamine natuke vähemaks jäänud, aga mitte oluliselt.

Minu arvates oli tegemist ühe igati tervitatava ettevõtmisega, mida võiks ka tulevikus korrata. Lahe oli võrrelda oma sammude arvu teiste omadega ja teisele "ära tegemine" pakkus mõnusa enesetunde.

Minul leiab see väike sammulugeja praegugi kasutamist. Ja vist ka teistel, kellel see olemas. Hea on jälgida, kas ikka liigun päeva jooksul piisavalt palju ja kui mitte, siis tuleb see mõnel teisel päeval korvata.

Parim sammuja, börsitoimetaja Raivo Sormunen veetis võistluse Hispaaniat avastades.

Äripäeva niinimetatud ankurkõndijaks tunnistati Raivo Sormunen, kes on ka muidu harrastussportlane.

Kõne all olev võistlus langes kokku aga Raivo puhkusega, mille ta oli planeerinud palverännakuks Hispaanias.

28 päevaga sammus ta Via de la Plata rajal peaaegu poolteist miljonit sammu, mis on rohkem kui tuhat kilomeetrit. "Seda võib võrrelda jala Tallinnast Moskvasse minemisega," naljatleb Raivo oma saavutuse üle ning tõdeb, et taolist elamust peab lihtsalt ise kogema, et kõndimise väsitavusest tõeliselt aimu saada.